Valmistume klubis Eesti meistrivõistluste 3. etapiks, mis tuleb täismahus improturniir. Seal edukalt osalemiseks on vaja hästi planeerida piiratud ettevalmistusaega ning oskuslikult juhtida tiimi koostööd. Teeme enne turniiri harjutust, kus moodustame klubi alguses tiimid, iga tiim valib omale teemade hulgast ühe teema ja 15 minutit valmistub selleks. Seekord olid valikus järgmised teemad:
Valituks osutusid "VU, et YOLO pole hea elufilosoofia", "V tooks seriaali Tujurikkuja tagasi" ja "V Valge Majana taanduks sõjalistelt positsioonidelt Aasia Vaikse ookeani piirkonnas". Pärast ettevalmistust tulid kõik tiimid ja pidasid JA 1 kõne. Nendest valisime välja kõige sisukamat väitlust lubava kõne ning valituks osutunud tiim sai kõikide ülejäänud klubiliste vastu pidada maha ka ülejäänud väitlust oma teemal. Selleks teemaks osutus USA ja Hiina hõõrdumine Aasia Vaikse ookeani piirkonnas. Jaatasid Emil, Ramon ja Karl. Eitasid kõik ülejäänud.
Emil ei olnud oma JA1 avakõnega rahul ning põhjusega. Nimelt oli ettevalmistuse ajal jäänud tiimitöö tegemata. Ramon oli ettevalmistanud väga hea kõne ning esitas selle teema valiku voorus. Kui aga väitluseks läks, lükkas ta millegipärast Emili tanki, kes polnud JA 1 kõne pidamiseks valmistunud. Samuti üritas Emil pidada kõne Ramoni märkmete järgi (see ei tööta kunagi), selmet kasutada oma märkmeid, mis tal ka olemas olid. Seega tuli avakõnest välja auklikud Ramoni mõtted Emili suu läbi. Väitlus on tiimisport ja seda kiputakse alahindama.
Valitsuse peamine plaan oli muuta majandussidemed Hiinaga nii tihedaks ja vastastiksõltuvaks, et sõjaga kaasnev majanduslike suhete katkemine oleks liiga valus hind ning see omaks preventiivset toimet.
Opositsiooni keskne vastus (mis sai alguse väga tugevas EI 1 kõnes) oli, et kahjuks on ajalugu näidanud selle lähenemise ebaefektiivsust. Siia lisati kaks väga tugevat näidet. Esiteks teise maailmasõja näide, kus lääneliitlased üritasid vaadata läbi sõrmede Saksamaa järjest laienevale mõjule ja kasvavale ambitsioonile. Sarnaselt sellele, kuidas lääneriigid on praegu lasknud Hiinal laiendada oma mõju Aafrikas. Teiseks Venemaa näide, keda EL üritas mitu aastakümmet tuua erinevatesse majandussuhetesse ja võrgustikesse, et ennetada sõja võimalikkust. Valitsuse vastuanalüüs ütles, et EL ise kui järgmise maailmasõja ärahoidmiseks moodustatud majandussidemed, on toiminud. Kahjuks kõlas see näide hästi napisõnaliselt ainult ühes kõnes, samas kui opositsioon kandis avakõne ideed (et diktaatoreid / Hiinat ei saa usaldada). Teises kõnes lisandus siia veel hea analüüs sellest, mida Hiina kolonialism tähendab, koos näidetega Tiibetist ja uiguuridest. Valitsuse algne majanduslike vahenditega sidumise mõte ja nii sõja ärahoidmine sumbus väitluse lõpuks üsna ära.
Keskse küsimuse kõrval oli teine teema USA kui maailmapolitseiniku roll. Kas USA jätkuvalt suudab seda rolli täita ja kas tal on õigustus seda teha? Valitsus üritas kaitsta seisukohta, et Hiina oleks Kagu-Aasia riikidele parem partner. Opositsioonil ei olnud liiga keeruline seda ideed auklikuks lasta, sest valitsuse kriteerium oli Aasia demokraatia heaolu, aga opositsioon tõi välja, et Hiina ei ole ise demokraatlik riik ning ei toeta seega ka demokraatiat partnerriikides. Samuti toodi taaskord välja inimõiguste rikkumised Hiina enda sees vähemuste suhtes ning majanduslikud käeväänamised, mida Hiina teeb oma partneritega Aafrikas.
Väitlus teises pooles tõstatus korra küsimus, et kas valitsus muudab piisavalt status quot ja räägib piisavalt teemasse, kuna valitsuse plaan oli esmalt saavutada väga tihe majanduslik integratsioon ning seejärel tuua ära relvajõud. Must-valgel lugedes võiks tunduda, et see opositsiooni poolne kriitika on isegi põhjendatud, aga see, kuidas valitsus reaalselt teemat väitles, tekitas piisava clashi nii status quo kui opositsiooni kaasusega ja jäi ka teema piiridesse. Valitsusel jäi siin serebraalset jõudu väheks, et kõiki ülejäänud klubilisi üle mõelda, aga ennast olid juba argumendi ja raami sedamisega ka väga keerulisse positsiooni mängitud.
Väitluse raami ainus küsitavus oli valitsuse seatod kriteerium: "Aasia demokraatia heaolu". Opositsioon juhtis korduvalt õigesti tähelepanu, et valitsus ei tegele oma kaasuses oma kriteeriumi saavutamisega.
Sisusiselt analüüsiti väitluses olulisi küsimusi, mille üle selliselt sõnastatud teema just väitlust tahabki. Ainsana jäi ehk arvesse võtmata see, miks USA väed üldse Aasias on ehk kust tuleb USA tegevuse legitiimsus antud regioonis. Euroopas on väga selgelt olemas koostöölepped (NATO), mis annavad aluse USA relvajõudude positsioonidele, Aasias tuleneb legitiimsus pigem teise maailmasõja järgsetest kokkulepetest. Seega üks võimaluse teemat näha on küsida, kas maailma politiiline olukord on muutunud selliselt, et USAl on kadunud ära 2ms tulenev legitiimsus oma vägede Aasias hoidmiseks.
