Kirjutab meie kooli ja väitlusklubi vilistlane Andreas Elme:
"Väitlustundidest Margo käe all ei hakka ma kirjutama. See oleks nagu paluks Rooma Paavstil rääkida, miks Jeesus on tähtis. Omadussõnad ja ülivõrded saavad liiga ruttu otsa. Küll aga võin ma kirjutada, miks turniiridel käimine on väga tähtis.
Ma mäletan selgelt vaid üht emotsiooni: ma ei tahtnud ühelegi turniirile minna. Läksin reedeõhtul punaseks ja kurjaks, sest ei tahtnud laupäeva hommikul rongile minna. Ja kohal olles, hakkas kella kümnest esimene voor ja olime meeskonnaga nagu ümarussid sooles – ülihea tunne! Siis tuleb jälle meelde, miks me seda teeme. Enam ei mäleta, miks algul tulla ei tahtnud.
Lühidalt võiks moraal olla see, et tunnis omas peas võib kõiki mõtteid kaasa mõelda ja end hästi tunda, aga see pole lõpuni päris see. Kui saab turniiril täie hooga lammutada ja viieminutilisi „hävituskõnesid“ teha, jõuab kohale järgmine tõdemus: teoorias on teooria ja praktika samad, aga praktikas on kaks eri asja. Paberi peal pika ettevalmistusajaga oskasime me kõik häid argumente teha, aga võistlustel hakkas tõeline elukool pihta.
Omal ajal, kui väitlema tulime, hakkasime juba esimene aasta turniiridel käima. Me ei tahtnud kunagi minna, aga Margo sundis. Vähemalt ta püüdis sundlust mitte välja näidata, aga kui ühe etapi vahele jätsime, ei rääkinud ta kaks nädalat meiega. Me saime vihjest aru küll. Võin siiani meenutada mõnesid esimesi turniire kasvõi raundide järgi. Näiteks kui vanakooli õpetaja Katrin Aava, kelle raamatud kõik olin pähe õppinud, teises raundis meie kohtunikuks sattus.
Enne kui me arugi saime, hakkasime üsna hästi väitlema. Kuidagi said meie nimed inimestele tuttavaks ja meeskond „Ühiskonn“ oli igal turniiril pikkisilmi oodatud. Kui võistlus lähenes, hakkas juba telefon helisema, et miks „Ühiskonn“ juba reganud ei ole. Päris uhke tunne oli!
Kõige suurem nauding oli minna turniirile, kui tead, et kaasus sai valmis samal hommikul, aga vastased „kurjadest“ meeskondadest olid pikki nädalaid prooviväitlusi teinud. Ja siis esimeses raundis oli neil selge, et nad ei tea oma tõestusmaterjalist halligi. Margo tegi igaljuhul mingit trikki, et kui õpetas meid leiba sööma, siis väitlus sai iseenesest selgeks. Me omaarust ei ole kunagi väitlust õppinud, aga turniirivõite oleme saanud veri-tuleb-kõrvast-meeskondade vastu päris palju.
Ükskord, kui Kajar helistas, läksin uhkusest ümmarguseks. Kõne oli lühidalt: „Ega sa maailmameistrivõistlustele Karl Popperis ei taha sõita?“. Käisin ja särasin kogu suve. IDEA väitluslaagris toimusid keskkooli maailmakad. Selle turniiri parim saavutus oli see, et tolle aasta maailmameistritiim sai kogu võistluse jooksul ühe kaotuse ja see oli meie meeskonnalt. Tulime umbes maailma esimese paarikümne meeskonna sisse – ise päris rahul! Ja seda, sest Margo õpetas leiba sööma.
