V: Väitlemine ON eluohtlik ala…

T: Ma mäletan, et kunagi kui Margo RAM’i väitlust tuli õpetama, muutus üsna pea klubi kogunemiskohaks D32 - Mareku (mees, kelle kiirete käte kohta liiguvad Sindis ikka veel legendid) klass. Ma imestasin kohe, millise muretu ilme ja kiirusega Margo Mareku väärtuslikke kaarte kokku keris ja vajadusel ka eest ära tõstis. Marek on nimelt see mees, kellega kuldset keskteed ei leita, sest vajadusel sööb ta sind oma pilguga ära. Nüüd ma muidugi olen kuulnud, et ta on lapse saanud ja pehmeks muutunud, aga meie elasime EPMA (enne pehmeks muutumise aega). Siis oli Marek veel elukardetav mees. Ma siiani vahetevahel mõtlen, et mis sai sellest poisist, kes lõhkus Mareku kaardikepi, mis oli tõeline reliikvia. Kuuldavasti lõi üks kutt vahetunnis selle lihtsalt pooleks. Kas teda pärast seda nähtud on, ei tea.

V: Tagasi tulles Mareku maakaarte kokku keriva Margo juurde, siis Margo on üks tõestus selle kohta, et väitlemine toob kaasa julguse. Julguse nii kokku kerida elukardetava mehe maakaarte kui väljendada oma arvamust ühiskonnas. Kindlasti mõnel inimesel on seda julgust algselt rohkem sisse süstitud, teistel on seda vaja veidi enam välja arendada. Väitlusklubi on see koht, kus mina tundsin, et see külg minus tugevalt edasi arenes. T: Teatud määral ma küll avaldasin oma arvamust juba enne ja olin üsnagi aktiivne, aga väitlusest sain veel teise olulise oskuse – teha ennast paremini mõistetavaks ehk mu mõtted muutusid teistele selgemaks, kõne artikuleeritumaks, žestid mõõdetumaks ja tähenduslikumaks.

L: Veidi oma juttu üle lugedes jääb selline ususekti värbaja tunne, aga ega teatud mõttes ta seda ongi – E: sa usud, et väitlus on sulle kasulik, sa usud, et väitlus muudab midagi sinu elus ja sa usud, et see keskkond, kus olla, on väga mõnus. T: Kõige toredam on see, et mina seda kõike avastasingi. Kohati isegi mõtlesin, et sain meie väitlustundidest rohkem teadmisi kui ma koolipäeva jooksul omandasin. V: Tagasi vaadates saan aga veel aru, et need on teist sorti teadmised – loogiline mõtlemine, mida heal juhul õpetatakse kaudselt mõnedes reaalainetes, esinemisoskus, mida ei õpetata otseselt üheski aines, aga mis on hädavajalik

erinevate koosolekute juhtimiseks ja avalikuks esinemiseks, ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse suhte mõistmine – õppisin eristama emotsioone argumentidest, kuigi päriselus on need tihtilugu seotud ja emotsioon ongi argumendi üks osa, aga on hädavajalik sellest aru saada, kust lõppeb ratio ja algab emotio, mõistmaks, kuidas nendega ümber käia ja kuidas nii endast kui teistest paremini aru saada ja inimesi ka suunata.

V: Ma ei tea, mis saaks, kui ma oleksin väitluse enda jaoks avastanud alles praegusel hetkel, kas ma leiaksin oma päevades sellist aega, et väitlusega nii tegeleda, nagu ma seda kooli ajal tegin ja kas üldse praegu see kogemus sellist mõõtu välja annaks? Ma kaldun arvama, et väitlusring kui üks koosmõtlemise vorme on kõige viljakam just kooli ajal. Hiljem tulevad juba teised, aga mitte vähem huvitavad võitlused, mida võidelda. Hea on, kui oled nende jaoks väitlussüsti saanud.

V: Väitlemine on eluohtlik ala … aga teeb julgeks!

Siinkohal tervitused minu kunagistele väitluspeerudele (peer siis kui väitluskaaslane muidugi).

Miks tegeleda mõtlemisega?

Margo palus mul jagada Teiega paar sõna sellest, miks väitlemine hea on, aga ma loodan, et Sa, Margo, annad mulle andeks, et ma seda ei tee. Ma tahan pigem rääkida sellest, mis kasu on mulle toonud neljapäevased kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia-slash-headesõpradekoosviibimise tunnid. Väitlemine üksi on küll tore, hea ja kasulik, aga see, mida meie koos tegime, on midagi palju rohkemat. Seega ei räägi ma pelgalt väitlemisest, vaid mõtlemistundidest RaM koolis.

Sa võid ju esialgu mõelda, et “Pff, misasi see väitlemine on?! Ma võin kodus kempsus (number kahe ajal) ka argumenteerida. See on ju iizi. (Leivapäts on hea, sest ta maitseb mulle.)” Tegelikkuses on aga nii, et me õpime koolis suure hunniku fakte. Näiteks, et “mitokondrid sünteesivad aju frontaalsagaras vesinik-sulfiidi (tegelikult mitte)” Aga mis sa selle teadmisega peale hakkad? Ma mäletan, et kooliajal võisin selle fakti ära küll õppida, aga reaalset väärtust ta mulle ei andnud. Väga tihti mõtlesin, et miks ma seda õpin või et kellele seda vaja on? Mul ei olnud selle teadmisega reaalselt mitte midagi peale hakata. Mis kasu mul on sellest, et ma oskan ruutfunktsiooni parabooli ekstreemumpunkte leida? Keskkooli ajal oli põhiline mõte ikka pigem, et kust lapsed tulevad (siiamaani on... päriselt ka, kust nad tulevad??). Kui keegi ei ütle mulle, miks seda vaja on, ei jäta ma seda meelde ka. Väga tihti ei öelda ka.

Mis me siis neljapäevastes kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia- slash-headesõpradekoosviibimse tundides tegime? Väga tihti me mõtlesime koos olulistele asjadele. Valimisea langetamine on põhjendatud. On või? Ma ei tea. Las ma mõtlen... Oota, kumb pool ma olen? Aa.. ee.. Päris ongi!

Väitluses läbimõeldud, arutatud, väideldud teemad mitte ainult ei laienda su silmaringi, vaid nad muudavad su mõttelaadi. Loomulikult ei jõua nädalas paar tundi väitlemisega tegeledes kõike üle käia, aga sealt saadavad kuulamise ja analüüsioskused muudavad sind ka matemaatika ja bioloogia tunnis teistmoodi mõtlema. Miks on hea teada parabooli ekstreemumpunkte? Aga sellepärast, et, näiteks, nii võin ma leida kõige odavama viisi suure masinaga metallist purke toota (majanduses ja ettevõtluses kasutatakse selle funktsiooni uurimist s*taks palju). Miks ma seda tean? Üks põhjus on võib-olla see, et ma õppisin ülikoolis majandust, aga teine, ja veel olulisem, põhjus on see, et sain väitlustundidest külge pisiku “miks?”. See oli koht, mis aitas mul mitokondrite vajadusele mõelda.

Ma võin julgelt väita, et lisaks parimatele sõpradele, üüratule kogemustepagasile, seljakotitäiele teadmistele, hunnikule kaka-pissi naljadele ja piletile ülikooli (Margo kirjutas mulle ülikooli soovituskirja) aitas väitlustund mul enda jaoks paika loksutada väärtushinnangud. Margo väitlustunnid annavad sulle tõuke mõtlemise suunas. Päris mõtlemise suunas. Selle eest sulle tänud, Margo.

Ahjaa, ja kui sa seda loed, Kair, siis MAKSA VÕLG ÄRA, RSK!!! 17 EEKi!!

P.S. – kui keegi teab, kust lapsed tulevad, siis email arturelme(ät)gmail.com.

Väitlemisega tuleks tegeleda!

Väitlusest saab väga palju kasu. Erinevad teemad, suurem silmaring, paremad võimalused tulevikus... Noh, eks me kõik alustame mõne sellise mõttega. Et saada väljendamisoskust või hoopis viia end kurssi mõne teemaga või lihtsalt proovida kõnekunsti piire. Sellepärast võime me ju alustada väitlemisega, kuid puhtalt sellepärast mina poleks väitlusega tegelema jäänud.

Väitlus algab nagu iga teine hobi. Õpid ära reeglid, treenid, treenid ja siis läheb huvitavaks. Õpid ära kuidas rääkida väikestest lastest nii, et kõikidel tuleb pisar silma ja majandusest nii, et kõik tahaks plaanimajanduse peale tagasi minna. Need erinevad väljakutsed tekivad väideldes, kuid ka sellepärast ei väitleks ma juba 6 aastat.

Toredad inimesed. Neid tõesti jagub igale poole: jalka trenni, korvirõnga alla, ujula basseini ja isegi Timo juurde reede õhtul filmi vaatama :). Aga väitlusinimesed on teistsugused, natukene "imelikud". Alguses on see väga hirmuäratav, kuidas pealtnäha normaalsed inimesed võivad vahel harjutamiseks lolli juttu ajada ning seda 5 minutit järjest või teha iroonilisi märkusi, jäädes samas täiesti korrektsuse ja hea maitse piirile. Näiteks öelda McDonalds'is teenindaja lause: "Have a nice meal!" ( +smail, nagu nad seda tegema peavad ) peale sümpaatselt vastu: "Have had better, thank you!" Aga kõik huvitavad inimesed ei ole ka mitte väitlusklubis. Seega puhtalt inimeste pärast väitlusega tegelema hakata oleks midagi uut.

Raske on tuua välja ühte head asja, miks hakata tegelema väitlusega. Väitluse suurimaks plussiks on, et kui sa oled korra sellega tegelenud, siis terve elu saad sa seda kogemust kasutada. Autosõiduga on näiteks nii, et kui oled väiksena autoga sõitnud, siis annab see olulise eelise teiste ees autokoolis - väitlusega, kui oled kunagi kõnekunsti ja veenmisega tegelenud, annab see olulise eelise igapäevases suhtlemises. :)

Aitäh Margole.

Afganistaanist, ju jitsust ja madalatest ootustest

Käisin nädala alguses Kuressaares, Saaremaa Ühisgümnaasiumis läbi viimas kõne- ja väitluskunsti koolitust. Mul oli 2 päeva aega, et oluliselt tõsta sealsete väitlejate taset. Seadsin koolitatavatele kõrged arengueesmärgid ja mulle mõnevõrra üllatusena said nad suurepäraselt hakkama. See viis mind mõttele, et äkki ma poputan RAMi õpilasi natuke liiga palju, sean lati liiga madalale. Otsustasin neljapäeval proovida. Liiati oli Sanna paar nädalat varem vihjanud, et ta pole tundnud enda puhul suurt arengut argumendi analüüsi oskuses.

Tunni alguses rääkisime veidi sellest, kus ja kuidas oleme väitlustunnis omandatud oskuseid kasutanud väljaspool klassiruumi. Seejärel hoiatasin, et tund saab olema keeruline ning vajab suurt keskendumist. Tunni teemaks oli argumendiõpetus tase 2, kus argumente ehitatakse juba 2 või enama eelduse kaudu. Teemagi, millega uuel viisil argumentide moodustamist harjutada, sai pigem keeruline: "Sõda läänevastaselt meelestatud režiimidega on põhjendatud." Rääkisime Afganistaanist, Põhja-Koreast, Iraagist.

Seletasin uutmoodi argumendi ehitamise võimalust ja joonistasin tahvlile erinevaid skeeme. Minu jätkuvaks üllatuseks polnud teemast arusaamine väitlejatele üldse nii keeruline, kui olin arvanud. Kui palusin grupitööna luua õpitud skeemi alusel üks näidisargument, läks Oliveri, Tõnise ja Maibeli grupil küll veidi aega, kuid tulemusena valmis neil mitte kahe, vaid juba kolme eelduse kaudu ehitatud argument.

Tunni lõpus küsisin tagasisidet, et kas sama raskeid tunde võib ka tulevikus teha. Vastus oli sarnane, mille Neo annab Tank'le peale Ju Jitsu õppimist: "Hell yes!"

Jällekord olin oma õpilastest täielikus vaimustuses ning natuke solvunud enda peale, et olin nende võimetes kahelnud.

Kiire ja konkreetne

Nagu ka tollasel väitlustunnil polnud kokkuvõtet, ei vaevu ma pikalt seda viimistlema, seega hüppan kohe selleni, mis meil kahe tunni jooksul toimus.

Ilma pikema jututa jagati meid paaridesse, mina ja Oliver, Sanna ja Robin ning Maibel jäi vabanevat väitlejat ootama, et teha üks tore 1v1 väitlus.Formaat selline, et jah-pool pidi tegema 2 4-minutilist kõnet ja ei-pool ühe 8-minutilise Teemad olid vastvalt Verised ja vägivaldsed spordialad tuleks ära keelata, Kas ühiskondlik töö peaks olema kooli kohustuslik osa ning Kas ravimite reklaam peaks olema keelatud?

Alustasid Sanna ja Robin ühiskondlikul teemal. Sannale omane teema lausa ja ta oli vist asjas nii sees, et unustas ära, et ta peab ka teise kõne tegema. Seega teine kõne tuli täiesti improna, ja väga hästi tuli välja. Robini kõne jäi meelde muheduse ja huumori poolest.

Enda ja Oliveri kõnet ma ei hakka kommenteerima, sest ennast pole ilus kiita.

Maibel ei üllatanud enam kedagi, talt tuli jällegi äärmiselt hea etteaste. Sanna unustas JÄLLE ära mida ta tegema peab ning pool-impro vastas ta vägagi väärikalt Maibelille. Jah-poole teine kõne oli hästi strukturiseeritud, võib-olla veidikene ebalev kuid üldpilt oli küll armas.

Järgnevalt leppisime kokku näidisväitluse järgmise päeva hommikuks, ning loosisime tiimid. Kusjuures näidisväitlus tuli väga hästi välja ning 9dikele meeldis. Äkki näeb mõnda järgmises väitlusringis?

Grand finale oli minu ja Robini väitlus teemal alaealistele vanglakaristuse määramine kuritegevuste eest on põhjendatud. Robin paitas kõigi kõrvu oma metafooride ja võrdlustega ning kokkuvõttes oli meeldiv väitlus.

Margo lõpetas tunni, rõõmustades selle üle kuidas kõigil on oma erinev stiil ja nägu ja et tema õpilased ei tule nagu vorstid vorstivabrikust, kõik ühte moodi.

HANNUSE SÕNA ME EI KUULA

Ühel päeval ootasime koos Villemi, Hannuse ja Sten-Oliveriga Margot, aga ta ei tulnud ega tulnud. Toho tillae, mõtlesime, kas tõesti leiab aset uskumatu sündmus ja Margo jääb tõesti hiljaks?

Nii see oli, sain teada sõnumist, mille järgi pidime võtme turvamehe käest sebima ning hakkama jutlema teemal: ÕPETAJAD EI TOHIKS SOTSIAALMEEDIAS JAGADA ERAELULIST INFORMATSIOONI.

Ehk normaalselt ja ajusõbralikult väljendudes: Kas õpetajad ja õpilased võiksid Facebookis suhelda rohkemast kui et "Mis homseks õppida jäi?" Põhimõtteliselt on see konservatiivsus vs liberaalsus, vähemalt minu arvates.

Selleks, et meid ikka enesekindlate ja uhketena hoida (*insert irony here*), vaatasime ühte videot küsimustevooruga, kus üks tegi teise oma võimsate küsimustega pihuks ja põrmuks.

Ja siis järgnes küsimus, et mis meid neist eristab. See on päris hea küsimus. Järgneb ilusate küsimuste küsimise väike juhend.

• Kas-küsimused on head.
• Lase teisel vastata sulle nii kaua kui SUL vaja on, aga ära ole ebaviisakas.
• Ära ole üldse ebaviisakas - kohtunikele see ei meeldi!
• Sea olulisele kohale oma tunnetus - mida küsida ja milline meeleolu seada.
• Leia mingi loogikaviga vastase jutus ning rihi sellele oma küsimustega.
• Eraelulised ja isiklikule kogemusele toetuvad küsimused sakivad.
• Arvamus ei ole isiklik kogemus.
• Leia paar uba küsitluste voorust, mis anda oma kaaslastele.
• Retoorilisi küsimusi võib küsida.
• Küsimustik seab suuresti õhkkonna, kas lõbus või väga tõsine.

Kuna aega oli üsna vähe, siis tegime sellise süsteemi, kus võiskonnas üks teeb kõne ja teine keskendub küsimustele.

GIRLS VS BOYS ehk Maibel ja Sannuska versus Hannus, Villem, Oliver.

Hannus alustab kõnega. Nende põhipunktid olid:

a) Akadeemilisus on eelduseks headele tulemustele, professionaalsed suhted õpilaste ja õpetajate vahel on eelduseks akadeemilisusele. Selle punkti heaks näiteks tõi Hannus materjalist jutu Florida õpetajast, kes osales peol, kuhu kutsuti ka meesstrippar, kellega tehtud fotod viisid tema vallandamiseni.

b) Objektiivsust mõjutab selline suhtemine, kuna oma sõbrale ei pruugita kuuletuda, samuti võib selline korraldus viia õpetaja-õpilase vahelise põlastamise või eelistamiseni.

Järgnes minu küsimustevoor, mille jaoks mul oli PALJU häid küsimusi, tõesti oli! Aga läks halvasti ning küsimused tundusid klassi ees totrana ning mõttetuina. Ma ei saanud aru, kuhu ma küsimustega rihtisin, seega võib ütleda, et edasised minutid möödusid üsna masendavaina.

Tuli Maibeli kõne, millega ta mind TÕESTI positiivselt üllatas. Ta rääkis väga rahulikult, tema loogika oli nii hea, ta kohanes komistades IMELISELT, mõeldes välja uue loogika ja punktid. APPROVE! Ahjaa, ta oskas tuua lavale kauneid emotsioone. Tubli, Maibel, jätka nii ja sa oled uus täht meie taevas!

Järgnes samuti küsitlus, mille viis läbi Villem. See oli äge ja küsimused olid head.

Oliveri kõne oli järgmine. See oli nii hea! Tema hääles on mingi autoriteet, mis paneb kuulama, ka tema kehakeel oli ilus vaadata. Ta oli nii loogiline. Huumor oli ka olema ("Kui Hannus käsiks mul kirjutada 20-lehelise kirjandi, saadaks ma ta pikalt, kui seda aga käsiks teha keegi väga autoriteetne õpetaja, teeksin selle ära."). Võib-olla mõjus ta siiski natukene hirmutavalt oma kerge agressiivsusega. Ta tegi oma struktuuris ka huvitava lükke, pannes kokku 2. ja 3. argumendi.

Meie väitlusest jäi seekord Margo arvates puudu kriteeriumi seadmisest, mis oleks terve väitluse hoopis selgemale rajale pannud. Selle puudumine "ajab väitluse segaseks ja fookuse kõrvale."

Selle korra staarväitleja tiitli saavad Maibel ja Oliver, sest nad olid kadestamisväärselt head.

SMOOOOOOCH,

Sanna.

ELEVANT DMITRI TAHAB SAADA SUPERSTAARIKS

Võiks arvata, et kui inimesi on vähem, siis saab väitluses ka vähem nalja, aga ilmselgelt see nii 23ndal ehk täna ei olnud. Kohal olid kuldne kolmik Sanna, Robin ja Maibel. Siiski olid nais-ja meesenergiad tasakaalus, sest oma paradiisi, kust puudus küll Mareku kaardikepp, mis juba aastaid legendaarne on olnud ja gloobused klassi taga, aga see eest olid palju olulisemad asjad: kõlarid ja Smartboard, astus Margo. Nagu ma ütlesin, paradiis, kuhu astus sisse Margo.

Me alustasime kerge tahvliharjutusega. Millised on inimeste ja loomade kokkupuutepunktid, küsis MC Marxx ja meie vastasime puhtsüdamlikult, et loomaaias ja farmis ning ka koer ja kass on nagu kodus. Kuid Margo mõtted ei olnud nunnude kiisude juures, tema mõtles lihast ja kasukatest. Milles siis probleem? Nimelt oleme meie, inimkond, loomi väärkohelnud, levivad epideemiad ja haigused ning loomad tungivad inimestele kallale! SKANDAALNE!

Asi kiskus veel skandaalsemaks. Nimelt rääkis Margo, et loomadel oleksid justkui mingid õigused. Võiks ju nagu olla ka, tundus mulle. Aga meie pidime ise need välja mõtlema.

Õigus elule kõlaks loogiliselt minu arvates. Samas ei tahaks maailma toiduainetööstust õhku ka lasta, seega see ei sobi. Õigus valutule surmale.. see kõlas juba halvasti. Justkui loomake oleks tänulik, et vähemalt surm oli valutu. "See, et ma terve elu umbes 50 ruutsentimeetril veedan, pole hullu ja see, et toitu mõnikord vähe on, ei ole ka oluline, peamine on siiski see, et surm on valutu!" Kahtlen, kas mõni loom nii mõtleb.

Me jõudsime lõpuks tulemusele, et olulised on:

• hea kohtlemine
• katsete keelamine v.a teaduses
• liikide kaitse
• haigustest vaba olemine

Aga, siis kui meie olime mitmeid minuteid pead vaevanud, ütles Margo, et keegi mr Schweitzer oli säärase asja peale juba tulnud. Ta rääkis viiest vabadusest.

Vabadus näljast ja janust. Vabadus ebamugavustundest. Vabadus valust ja vigastustest. Vabadus väljendada oma loomulikke tunge. Vabadus hirmust ja stressist.

"Sina oled lihalehm", ütles M. mulle.

"Sinust saagu narkokoer," ja narkokoer Robinist sai.

"India elevadiks oled sina loodud," sai Maibel teada.

Ja loomariik pidi omavahel arutama, et kuidas suhtuvad loomad sellisesse süsteemi. Mina nõudsin kõlavahäälselt õigust elule. Robin (või peaksin ma ütlema Narkokoer) oli pilves juba esimesest silmapilgust ja oli nõus kõigega, mis elu talle ette viskab, nii kaua, kui tal narko kunagi otsa ei saa. Maibel arvas malbelt, et nii kaua, kui tal elamistingimused head on, pole tal probleeme. Lõpuks jõudsime siiski otsusele, et elu on natukene väärt, kuigi Robin vist siiski hoolis järgmisest doosist rohkem. :)

Da-da-da-damm.. Sanna pidi selgitama Maibelile argumendi olemust. Ma VIST sain selle kuidagi tehtud, kuigi väitlusteooria pole siiski minu tugevaim külg.

LOOMADE KASUTAMINE SPORDIS JA MEELELAHUTUSES TULEKS KEELATA

Margo oli oma võlutrikid seoses IT-lahendustega tööle saanud ja mis nüüd toimuma hakkas, oli, et pidime koos kokku saama kuus argumenti, millest kolm jaatavat ja kolm eitavat argumenti. See nõudis meilt natukene nuputamist, sest nupp sellisel kellaajal nokkima saada on omaette kunst. Siiski saime sellega hakkama! *pai iseendale*

Ma hea meelega siin argumentidesse üksikasjalikult ei süüviks, mainiks ainult mõned värvikamad tähelepanekud:

Argumendi "Ära tee teisele seda mida sa ei taha, et sulle tehtaks" tõi Robin ÄÄRMISELT hea näite: "Teeme mõnikord sõpradega nalja, pannes parmule kõrre tagant sisse ja siis vaatame, kuidas ta naljakalt lendab. See on sama, mis inimesele panna tagumikust palk sisse, pole vist eriti naljakas." VÕIMAS. Robini kohta veel: minu arvates oskab ta rääkides endast sellise nunnu mulje jätta, samas olles ka jõuline. Sind on huvitav kuulata, Robin.

Maibel oli esimese korra korra VAPUSTAV! Tõesti, ta ei teinud üldse pause, rääkis huvitavalt ja tugevalt. Ole edasi ka nii tubli ja paari tunni pärast ei tee keegi vahet, et kes siin kaks aastat ja kes siin kaks korda käinud on!

Margo võttis kokku meie olengu jutuga konfliktide ennetamisest ning oma väitlusliku loogika ja buldooserliku suhtumise mõningase tagasihoidmise kasulikkusest.

Vaatasime ka lahedat videot. Selle leiab, kui panna otsingusse "Debate Delivers Dreams as seen on 60 minutes." Soovitan tõesti!

Sanna (kes just lõpetas oma kõige pikema postituse RaMi väitlusblogi ajaloos. *hingab kergendatult*).

Susan Boyle vs strippar Marko

16. september oli esimene kord, kui väitlusklubi kogunes uues ruumis H-14. Seekord harjutasime K. Popperi väitlust. Teema oli mittemeditsiinilise põhjusega plastilise kirurgia (ehk iluoperatsioonide) keelustamine. Jah-poolelt tõid Robin, Sanna ja Tõnis välja kolm argumenti:

1. Sanna aju - kui iluoperatsioonid keelata, siis poleks tänane iluideaal saavutatav ja ühiskond orienteeruks ümber hindama inimeste sisemist ilu;
2. Marko lõug - iluoperatsioonid on tervisele ohtlikud ning ei pruugi alati lõppeda ilusamaks muutumisega, pigem vastupidi;
3. Tõnni sünnimärk - iluoperatsioonide keelamisel kaoks ära eeskujud nii meediast kui naabrite hulgast, kes on ennast lasknud ilusamaks lõigata, ning see võtaks ülejäänutelt samuti kiusatuse (ehk sotsiaalse surve argument).

Jaatava tiimi esimene ja kolmas argument olid sisult üsna sarnased, vaadeldes sama nähtust (iluideaalide muutumine) kahest erinevast aspektist. Väitluse käigus juhtuski, et argumendid sulasid sisuliselt kokku, kuigi struktuuris hoiti neid jõuga lahus. Arenguvõimalus: kui on näha, et kaks argumenti on sisult lähedased, võib nad muuta ühe argumendi kaheks alapunktiks. Seda isegi juhul, kui nad on väitluse alguses esitatud eraldi argumentidena.

Ei-poolel väitlesid Alex, Karl ja Oliver ning nende põhiliseks argumendiks oli:

1. Kontrolliprobleem - keelustamise korral tekiks iluoperatsioonide must turg ning suureneks ebatervislik dieedipidamine, anoreksia, buliimia jt iluideaalidest ajendatud terviseprobleemid.

Alates teisest kõnest tekkis eitajatel juurde ka teine argument, mis oli inimese enesemääramisõigus demokraatlikus ühiskonnas. Alexi esimeses kõnes oli see mõte küll olemas, aga ümberlükke tasandil. Struktuuri mõttes pole see parim lahendus ning osa kohtunikke võib seda pidada ka reeglite rikkumiseks, sest teine eitav kõneleja ei tohiks enam uusi argumente väitlusesse tuua.

Väitlus oli sisukas ning keskseks küsimuseks kujunes iluideaalide muudetavus - kas poliitiliste otsustega on võimalik ühiskonna arusaama ilust suunata ja kujundada või muudab iluoperatsioonide keelamine üksnes vahendeid, millega inimesed iluideaalide poole püüdlevad.

Enamik tunni alguses loetud tõestusmaterjalist leidis väitluses kasutamist, analüüsi tase oli hea ning ka retoorilise stiili mõttes oli kõnesid nauditav kuulata. Ristküsitlused on jätkuvalt väljakutse. Arenguvõimalus: proovige küsimus mahutada 1-2 lausesse. Kogu küsimuse tausta ei jõua 3 minuti jooksul nagunii avada ja vastaja ei saa sageli nii pikast küsimusest ka aru.

Miks Susan Boyle vs strippar Marko? Susan ei vasta tänasele lääne ühiskonna iluideaalile, ometi imetlevad sajad miljonid inimesed teda tema teiste omaduste (hääle ja laulmisoskuse) tõttu. Ta pole pidanud vajalikuks oma välimust iluoperatsioonidega korrigeerida. Strippar Marko olevat kohalik kollase meedia staarike, kellele lõualuu korrigeeriva operatsiooni käigus paigaldatud uus lõug väidetavalt klambritest lahti tuli ja logisema hakkas. Niisiis kaks erinevat võimalust tuntuse saavutamiseks ning iseenda tunnetamiseks.

Hooaja esimene väitlus 09.09.10

Tsau!


Avastasin alles neljapäeval, et meil selline blogi eksisteerib ning nüüd üritan siis teha ka esimese sissekande siia imearmsale leheküljele.

Neljapäeval saime me jälle oma seltskonnaga kokku üle pika aja ning hakkasime tasapisi oma oskusi lihvima. Osad tublimad käisid muidugi ka suvelaagris (Sanna ja Oliver) kuid teised polnud vist üsnagi ammu väidelnud.

Seekord oli meil teemaks: "Ebatervisliku toidu müük koolides ja nende vahetusläheduses peaks olema keelatud". Selle teemaga tegime minu lemmikut, ehk kõik saime rollid. Hannus ja Oliver olid Viimsi Keskkooli esindajad, Tõnis oli Toitlustajate Liidu esindaja, Alex ja Sanna olid Tervise Arengu Instituut ning mina ja Karl olime õpilased.

Esimesena sai sõna Tervise Arengu Instituut ning nemad pooldasid muidugi seda, et lapsed toituksid tervislikult ja olid täielikult selle teema poolt. Nad rõhusid sellele, et kas või vähemalt üks kord päevas võiks saada tervislikku sooja toitu. Nende jaoks oli tähtis rahvatervis ning see, et lapsed tulevikus ei mõtlekski selle peale, et otsa pakk twixi vaid hoopis sellele, et pigem võtta üks kurk.

Teisena rääkis Toitlustajate Liit ehk siis Tõnis, kes oli teema vastu. Tema rääkis kuidas ta ei saa enam lapsi toita kui temalt võetakse kõik töö ära ja sellest, et koolitoidu jaoks antakse liiga vähe raha. Ta plaanis ka Jumalast rääkida, kuid ei jõudnud selleni.

Viimsi Keskkool jällegi tõi välja ühe hea idee, et keelustada poodidel rämpstoidu müük söögivahetundide ajal. Kahjuks on nende ülejäänud kõne kuidagi meelest läinud.

Mina ja Karl õpilaste rollis olime samuti teema vastu nagu Tõnis ning meie soovisime, et õpilastel oleks valikuvabadus ning rõhusime ka kaupmeeste kahjumile kui poode hakatakse sulgema.

Peale neid kõiki kõnesid jätkus 10 minuti pikkune väga tuline ja sisukas diskussioon, mille jooksul räägiti väga palju ja üritati enda mõtteid aina rohkem peale suruda ning teistele tõestada, et ikkagi meie seisukoht on kõige õigem.

Kui diskussioon oli läbi siis kõik institutsioonid veel asja kokku 4 minutilistte kõnedega arvestades disussiooni sisu. Kõik lõppes sõbralikult ja hästi.



Igatahes oli väga mõnus neljapäeva õhtu ning loodan, et minu sissekanne on teile meeltmööda.



Robin

Uus hooaeg algamas

Esimene kogunemine toimub 16. septembril kell 16-18 ruumis H-14. Kõik uued huvilised on teretulnud!

Enne palun minge ja pange ennast sekretär Anu juures kirja ka või saatke talle e-kiri anu.laanet@ramkool.edu.ee.

Mis kõnekunsti- ja väitlusklubis toimub? Sõna jõud on väga suur. Eriti infoajastul, kus sõna jõuab hetkega miljoniteni, kus üks kõne võib muuta maailma. RAM Kooli väitlusklubis õpitakse sõnavõluriks. Oleme sõbralik seltskond, kellega koos saad õppida tundma sõnade jõudu ja tähendust, harjutada kord nädalas loogilist mõtlemist, avalikku esinemist, kõnepidamist ja väitlemist.

RAM Kooli kõnekunsti- ja väitlusklubi on tegutsenud juba 5 aastat, kodulehe tegime endale eelmisel aastal. Uued huvilised võivad sirvida meie arhiivi ja lugeda, millega oleme tegelenud.

Kohtumiseni neljapäeval, 16. septembril kell 16.

PINTSAK JA VIIMANE ENNE SUVE

Meil on juba välja kujunenud traditsioon, et paar-kolm inimest on alati Margot ootamas või tulevad üsna samal ajal ja siis on veel 10B poisid, kelle tulekut on kuulda ja tunda maapinna värisemisest juba kooli teisest otsast. 27ndal mail olid need tublid inimesed mina, Alex ja Sten-Oliver, aga need valjud poikad Robin, Tõnis ja Karl.

Me tegime kõigi rõõmuks ROLLIKAAAT! Ja see oli selline vägev rollikas, et kõned olid olemas, ristküsitlus arutelu vormis ka olemas ning rollid olid ka olemas. Samas oleks võib-olla kasuks tulnud huvitavusele, kui rollid oleks olnud veidi täpsemalt defineeritud: näiteks, et mina ja Karl aka ajakirjandustiim oleksime olnud Mihkel Kärsna ja Priit Hõbemägi, ametnike ridades (varjunimedega Tõnis ja Oliver) tegelikult Harri Miilits ja Yana Toom ning ettevõtjatena, kes RaMis olid Robin ja Alex, oleks olnud reaalsuses vennad Rebased.

Teema oli: DEMOKRAATIA VS TOTALITARISM!

Kui alguses tundus see mulle nii must-valge, minu jaoks ei olnud küsimustki, et kumma mina valiks, siis peale lühikest arutelu muutus kõik hallimaks. Selgus, et võivad tegutseda ka HEAD absolutistlikud valitsejad või et ainuvõim ei tähenda tingimata, et ajakirjandusvabadus ära kaob. Edasi väitluse juurde.

Esimese kõnega õnnistas meid Robin. Tema ja Alexx seisid üllatuslikult totalitarismi poolt. Robin oli minu arvates veidi aeglane. Võib-olla oli ta väsinud, aga tavapärast Robinlikku teravust ja särtsakust ma ei näinud. Siiski, nende mõtted sisaldasid tuuma. Näiteks: totalitaarsel valitsejal võib(vad) alati olla nõunik(ud), kes aitavad valitsemist organiseerida ja abistavad teda oma otsustes. Oluline oli samuti punkt, mis tõi välja, et riik reguleerib väikeste firmade olemasolu, alles jäävad suured haid. Kas siiski pole riigile hea, kui on suurem konkurents ning rohkem firmasid, kes töökohti loovad? Räägiti, et ainuvalitsemine vähendab bürokraatiat ning et räpased äritülid saab riik ära summutada. Robinlik aulik huumor oli olemas ning näitlemine mingil määral samuti: olin kirjutanud märkmetesse, et ta jättis selline täissöönud ärimehe mulje, kes konkurendid ärimaastikul laiaks litsuks. Järgmiseks kõneks söö hästi ja maga välja, Robin!

Sobiva meeleolu ja küllaldaste pausijuppidega vürtsitatud kõne tegi Tõnis. "Mul on üks unistus... Unistus süsteemist." Nii ta alustas ja me kõik värisesime toolil, oodates, et mis süsteem see siis ikkagi on, mis Tõnisele meeldib, mis ametnikele meeldib. Ta rääkis ja rääkis, aga keegi seisis mu juhtmete peal ja ma ei saanud päris pikka aega aru, kumb ikka nende lemmik on. Siiski-siiski: nende jaoks oli ideaalsem demokraatia. See on nende arvates aus ja läbinähtav süsteem, samuti tundus neile vale, et ministeeriumid alluksid valitsejale, mis nende mõte siis oleks? Tõnis, järgmine kord räägi rohkem asjast, aga ära ära kaota oma nalja. Meile kõigile meeldis puudega president, eriti hiljem koos seletusega hüpnoosist ja salasõnast, mis hulluse vallandab. Pintsak oli samuti aasta huumor (Tõnis räägib ja viipab Oliveri poole, öeldes "Mina ja minu pintsakuga sõber arvame, et..." Loomulikult ei olnud Oliveril pintsakut.)

Ajakirjanik Karl astus ette ilmselge meelekindlusega ja mõjus nagu ninasarvik, kes sihtkohani jõudmiseks kasvõi terved külad maha võtab. Pooldasime demokraatiat, kuna see on läbinähtavam süsteem. Karli puhul on kiiduväärt tema 'outside-the-box' mõtlemine, ehk ajurünnakut tehes ei jooksnud ta kinni, vaid ideede puudumisel suundus ta lihtsalt teise külje poole, ehk majanduslik osa (mis meeldis kindlasti ettevõtjatele). Olulised teemad tema kõnes: kui valitsejal on võimalus teda kritiseerivat inimest tsenseerida, ta seda ka teeb. Esinemise poole pealt oli teda kirjeldav sõna minu arvates mõjuv. Ta ei kaotanud pead ega olnud vait. Võib-olla oleks kasuks tulnud veidi vürtsi ja näiteid.

Troonile astus valitseja Margo, kes pildi üldse teiseks muutis.

Räägib see, kes seisab kivil

Sanna detailsete ja värvikate kirjelduste kõrvale julgen ma vaevalt oma kõhedaid ridu seada, aga aja loo kirjapanemiseks võtan siiski julguse kokku ja proovin eelmisest klubist mõned pildikesed salvestada.

Pilt 1. Kevadine muru on pehme ja roheline, päike paistab maikuule ebatüüpilise kuumusega hoolimata hilisest pärastlõunatunnist, merelt puhub jahutav tuul. Väike seltskond paaridesse jagunenud väitlejaid istub murul ja lehitseb sama päeva Postimehe eksemplare. Esmalt vaatab iga paar läbi kõik ajalehe artiklid ning arutleb ja hindab, kas tegemist on sisuka, ühiskonnale olulist temaatikat kajastava looga või ruumitäiteks kokkukirjutatud tühisusega. Peale ühist aruteluringi valib iga paar välja enda TOP 3 artiklid sisukuse ja informatiivsuse alusel. Vahetame mõtteid ajakirjanduse rollist ühiskonnas ning toimetaja võimalustest lugejate suhtumist mõjutada, näiteks pealkirjade, lugude külgedele paigutamise ja fotomaterjali valikuga.


Pilt 2. Aeg mõnikümmend minutit hiljem. Koht paar meetrit nõlva mööda allpool. Robin seisab kivi otsas ja seletab, miks Postimehes toimuvad online-väitlused peaksid jätkuma. Vastasvõistkond on seisukohal, et väitlused võiksid toimuda, kuid ainult kahe eksperdi vahel, mitte eksperdi ja väitlusseltsi inimeste vahel. Kasutame lühendatud aegadega Ameerika parli formaati, kolmeliikmeliste võistkondadega. Robin on selle õppeaasta jooksul oma kõnede sisukuse ja esituse sujuvusega teinud olulise arenguhüppe, ootan iga kord huviga tema sõnavõtte. Vahemärkused on siiski veidi harjumatud ning neid esitatakse kogu väitluse jooksul pigem vähe. Väitlus on huvitav, kuigi näiteid ootan peaaegu alati rohkem, kui neid väitlustes tuuakse. Küllap pean veel rohkem kordama lugude olulisust.

Pilt 3. Aeg mõned minutid kuus läbi. Koht taksos teel linna. Sanna ja Alex räägivad tagaistmel järgmise päeva emakeele tunnist, kus tuleb esitada kõne vabalt valitud teemal. Alex, mõistagi, kavatseb rääkida igavikulistest teemadest - elust, universumist ja kõiksusest. Saan tema kõne teksti alles vahetult enne kesklinna jõudmist ning läbi lugeda enam ei jõua. Luban hiljem õhtul saata mõtteid ja kommentaare. Sanna kõne Ladakhi kooli rajamisest jõuan läbi lugeda. Mõnusalt tasakaalus on sisuline jutt ja emotsioonide ehitamine. Oskan ainult mõne väikese kommentaari teha kõne teksti osas. Mul on super õpilased!!!

Sellised pildid siis eelmisest väitlusklubist. Ülehomme juba uued elamused ja loodetavasti juba Sanna sule läbi.

APOKALÜPSIS JA AVATAR

Kolmeteistkümnendal mail ootasime me kõik Margot üleval, Mareku klassi juures, aga mida ei olnud, see oli Margo. See oli imelik, sest, noh, tema juba ei hiline. Siiski lõpuks liikus ta sujuvalt treppidest üles meie juurde ning kõik rõõmustasid, sest tund pidi toimuma õues.



Leidsime oma koha mere ääres, yin-yang kivi juures. Seal nautisid kõik hetke päikest ning siis leidis Margo, et võiksime rääkida juttu, lihtsalt niisama, ilma kõnede formaalsuseta. Teemastiku pidime leidma meist ümbritsevast. Ausalt, see meeldis mulle hullupööra, just see, et see tuli rohkem südamest kui mõistusest ja nägin nii Sten-Oliveris kui ka Alexis külge, mida varem pole märganud. Me kõik leidsime, et väärtused, millele peaksime keskenduma, on pigem inimese sees. Ning et meie ümber on nii palju ilusat, kui seda osata märgata.



Omamoodi ja südantsoojendav oli ka meie vestlus teemal "The complexity of simplicity" ehk "Lihtsuse keerulisus", mis algul toimus duodes-triodes, hiljem aga kõik koos. Kui mina ja Oliver saime oma asjad aetud paari minutiga, siis teiste otsus oli asja veidi süvendatumalt käsitleda. Ilmselgelt ajasime meie lihtsat jada, Villem, Alex ja Tõnis aga keerulisemalt. Just nii me ju üksteist täiendamegi - kokku tuleb mõnus täpselt paras jutt.



Margo tagamõte (nagu tal need ikka on) seisnes selles, et mõnikord tuleb keerulisi asju osata lihtsamalt seletada, eriti väitluse kokkuvõtetes, eriti kolmandates kõnedes, eriti nende kokkuvõtetes. Siis on abiks süsteemsus ja struktuur (see meie lemmiksõna) ning oma selgroo ühe sõnaga välja ütlemine. Ka tuleb kohtunikele kont hambusse anda, küsides näiteks: "Mis on siis väärtuslikum, kas materiaalne heaolu või vaimsed väärtused?"


Meie teema oli "Majanduskasv on olulisem kui loodushoid".


Jah-poolel võitlesime mina, Tõnis ja Oliver, ei-poole puukallistajad ja murulakkujad olid aga Alex, Villem ja Margo.



Tulle viskusin esimesena mina. Tõin sisse meie kaks liialt tugevat argumenti, milledeks olid a)raha ja b) apokalüpsis. Põhiliselt seisnes a argument selles, et läbi pideva rahavoo suurendamise saame toota uusi tehnoloogiaid ning peale selle VEEL hüvesid. B põhimõte oli see, et kuna on kindel, et maailmalõpp saabub niikuinii, siis milleks oma viimaseid päevi vireleda, pigem korraldame peo! Ka oli huvitav meie suhtumine kosmosetehnoloogia arengubuusti, nimelt oli meil olemas ka varuplaan: kui emake Maa otsad annab, läheme järgmisele planeedile ja siis järgmisele ja siis järgmisele. Ja siis järgmisele. Ma sain täitsa hakkama, struktuur oli olemas. Mis mind NAAAATUKENE põrmustas, oli ristküsitlus. Küsitleja - Margo. Edasisi kommentaare pole vist vaja.



Üles hüppas ei-poole Alex. Tema rääkis rahulikul ja autoriteetsel toonil sellest, kuidas majandusest tekkinud probleeme on rumal hakata parendama majanduse teel. Lisaks maalis ta ka kuulajaskonna ette 2 pilti: üks sellest, mis juhtub, kui majanduskasvu taga hakkame ajama ning teine rohelise eluviisi levimisel tekkivast maailmast. Mulle meeldib alati Alexi juures see, et ta ei kaota pead ja räägib rahulikul häälel, loogilist juttu, seletab asjad lahti ja jälgib aega ka. Viis pluss!

Sellele vastas Sten-Oliver aka Oliver. Ta ilmselgelt teadis, mida ta teeb. Mõnusal, talle omasel kergelt iroonilisel toonil rääkis asjast nagu asi on, ehk et majandust enam olematuks teha ei saa, pigem on arukas selle hüvesid ära kasutada ka looduskeskkonna eest hoolitsemisel. Ńäidetena jooksid läbi inimeste harimine (ka looduskeskkonna hoidmise suunas), arengumaade arenema panemine ja üldised lihtsad majanduslikud hüved. Meie teisest argumendist arendas ta asjalikuma kui mina, rääkides sellest, et naftal maa sees pole väärtust, eriti kui maailmalõpp kindel on. Ka ristküsitlus sujus positiivselt, küsitleja oli Alex. Kaks rahulikku meest küsisid üksteiselt mõistlikke ja arukaid küsimusi, kumbki vastase provokatsioonidele ei allunud. Hea ristküsitlus oli, kuna sisaldas kasulikke mõtteid mõlemale poolele ja toetas väitlust mõnusalt.

Peale Oliveri tuli Villem. Noor poiss küll, aga üllatavalt arukas. Pealegi oli tema paralleel Avatariga väga-väga hea. Olles isegi nüüdseks juba Avatari näinud, võin juba üht-teist navide kohta isegi pajatada. Villem aga oli palju mõistlikum ja isegi strukturiseeritum kui mina tolle väitlusstaaži ajaks. Ka üllatas mind positiivselt tema huvitav mõtlemine, mis mõnes mõttes vaakus fantaasia ja reaalsuse piirimail. Pole õigemat kohta ju sellise kõne jaoks kui meie kool! Ka ristküsitlust talus Villemjuška hästi, EI ALLUNUD PROVOKATSIOONIDELE!


Mõnus mees Tõnis oli järgmine. Endale iseloomulikul moel jutustas ta kõigile ERITI arusaadavalt, miks siiski peaksime majanduskasvu eelistama. Vastates Villemi näitele Avatarist, tõi ta toreda näite Star Wars'ist, kus hävitati planeete nagu sipelgaid, siiski saadi hakkama. Oh,Tõnis jääb Tõniseks ja see on nii hea, kuna just omapära ja huumor, lisaks veel veerev jutt teevad tema kõned huvitavaks. See ei tähenda, et ta oleks sisutühi, pigem on minu arvates vastupidi. Võttis ilusasti väitluse kokku ja tõestas erakordselt veenvalt, miks apokalüpsisesse peaksime siiski uskuma.

Ei-poole kolmas kõneleja ja ühtlasi kokkuvõtja oli Margo ja kui ma tema kõne ja küsitluse peale mõtlesin, tuli mulle meelde väljend passive-aggressive. Ja see oli väga hea. Tema miimika on super, ka kehakeel oli paigas. See on Margo, eksole, nii et pole millegi pärast nuriseda. Ta sobitas oma kõne hästi keskkonnaga ja rahulikult seletas kõik nii lahti kui vaja ja nii lihtsalt kui võimalik, pannes sobiva punkti kogu sellele "The complexity of simplicity" jutule. Sisulise poole pealt tõi Margo väga hästi välja meie väikese loogikavea selle koha pealt, et majanduse tagajärgi majanduskasvuga parandada pole mõtet. VÄGA positiivselt kokkuvõttev.

Kõige rohkem meeldis mulle juturing ümbruse teemadel ning hea huumor Avatari ja Star Warsi teemadel. Päike oli meile kõigile positiivset mõju avaldanud, olime kõik veidi uimased, aga naljakad.

Sanna (lamab murul): Oh, see kuumus teeb mind nii uimaseks...

Tõnis: Oi, vabandust, ma lähen siis kaugemale.

PS: Kui keegi soovib, siis oleks väga teretulnud, kui keegi võtaks kaasa fotomasina, sest meist pole piisavalt pilte, eksole? :D

Lisaks, andke oma personaalse arengu punktid näiteks Margo meilile (margo.loor@gmail.com). S´kaala on ühest 30ni.

Sanna.

Väitluse analüüs - laste füüsiline karistamine tuleks ära keelata

Väitlus tervikuna oli sisukas ja kannatab näiteks auga välja võrdluse ka täna postimees.ee vahendusel toimunud samateemalise väitlusega ministeeriumi ametnike ja väitlusseltsi raskekaallaste vahel.

Väitluse alguses tekkis definitsiooniprobleem, kuid väitluse sisu mõttes oli see vähetähtis. Üldreegel on see, et kehtib jah-poole toodud definitsioon, kuni ei-pool pole seda põhjendatult ümber lükanud. Kui jah-pool teise kõne alguses soovib definitsiooni täpsustada (NB! tegemist oli just definitsiooni täpsustamisega, mitte muutmisega, nagu ei-pool oma etteheites väitis), on neil selleks õigus, kui ei-pool näita, miks see on ebaaus.

Esimene argumendiliin sai jaatava poole poolt nimeks "Tuulegeneraator" ning rääkis sellest, et on olemas alternatiivseid, füüsilisest karistamisest efektiivsemaid kasvatusviise (näitena toodi hääletooni muutmine). Eitav pool vastas, et ainult präänikuga kasvatamine ei toimi, piitsa on ka vaja mõnikord piiride seadmiseks. Näidetena tõi jah-pool sisse loomade kasvatusviisid (sama näide kordus täna postimees.ee väitluses), jah-poolelt proovis Sanna kasutada Hannuse jutustatud lugu näitena selle kohta, et füüsiline karistamine ei toiminud, toimis rääkimine. Selle näite lükkas Oliver küll ümber, öeldes, et keegi ei proovinud Hannusega rääkida ja probleem ei saanudki lahendust. Samas jäi natuke segaseks Oliveri mõte selle kohta, et lapsele on karjumine (st hääletooni muutmine) sama alandav kui löömine. Kas see tähendab, et ei-pool siiski peab füüsilist karistust alandavaks?

Kolmas argument SIQ sulas väitluse jooksul esimesega sisuliselt kokku, kuigi välja tõi selle oma kõnes vist alles Sanna. Iseenesest oli SIQ argumendis ka piisavalt oma sisu, et jääda eraldiseisvaks. Kokkusulamine tulenes argumendi kitsenemisest väitluse jooksul. Argumendi esialgne mõte oli, et füüs. kar. tekitab stress ning stress pärsib õppimist ja viib madalama IQ-ni. Ei-poole põhiline vastus oli, et palju muid faktoreid (sh. karjumine) tekitvada ka stressi. Ja-pool ei suutnud oma argumenti sisukalt enam kaitsta. Samas - asjaolu, et mingid teised käitumised ka stressi tekitavad, ei põhjenda füüsilise karistuse vajalikkus. Pigem tuleks kõiki teisi stressi allikaid ka vähendada, misläbi suureneks õppimisvõime ja IQ paljudel noortel. NB! See on väga tüüpiline eksimus. Näiteks uimastite legaliseerimist puudutavas väitluses ütleb keegi - aga alkohol on ju ka meelemürk ja alkohol on lubatud. See, et alkohol on lubatud ei põhjenda, et uimastid peaksid olema lubatud. Pigem tuleks rahvatervise huvides kõik meelemürgid ära keelata.

Teine argumendiliin, mis kandis nime "Udu" oli filosoofiliselt sisukas ja huvitav, kuid kannatas faktipuuduse all. Jah-pool väitis, et füüs. kar. keelamine kaotaks halli ala koduvägivalla määratlemisel ja looks selguse - igasugune negatiivsete närviimpulsside tekitamine kompimismeele kaudu on keelatud. Ei-poole seisukoht oli, et ei ole mõistlik lauspeksmist ja tutistamist ühe ja sama kategooria alla kokku paigutada ning see pigem suurendab halli ala. Lisaks toodi välja, et seaduse täitmist oleks keeruline kontrollida. NB! Vaadake palun postimees.ee väitlust, kus on toodud ära nii ÜRO definitsioon füüsilisele karistamisele kui ka ministeeriumi seisukoht seaduse täitmise kontrollimise osas.

Ei-poole esimene argumendiliin rääkis sellest, et vaja on muuta vanemate suhtumist baastasemel, jõuda probleemi tuumani. Ainult füüs. kar. ärakeelamisega ei saavutata positiivset tulemust. Jah-pool võttis sõnasabast ning vastas, et järelikult ei-pool nõustub mitte-vägivaldsete kasvatusmeetodite olulisusega ning füüs. kar. tuleks seega ära keelata. Ei-pool käitus väga õigesti ning rõhutas kõikides kõnedes, et põhiline on siiski minna probleemi juurteni ning ainult füüs. kar. ärakeelamine üksinda ei anna soovitud tulemust.

Ei-poole teine argumendiliin, mis rääkis riigi rollist laste kasvatamisel, oli sisuliselt põnev, aga formaalselt jäi kahjuks vähe väljaarendatuks. Mitmes kõnes jäi antud teemale ainult mõnikümmend sekundit kõne lõpust. Ei-pool väitis, et riik peab jätma vanematele vabad käed laste kasvatamisel, kuni see ei riku laste inimõiguseid. Ühtlasi tagab see mitmekesiste kasvatusviiside leviku ühiskonnas. Jah-poole vastus tuli kõneaja piires alles Sanna kõnest, kes rõhutas, et riigi põhiline roll oleks vanemaid harida läbi koolituste. Mõttena on see hea, kuid ei lükka ümber ei-poole ideed. NB! See on ümberlükkamisel oluline - argument ja ümberlüke peavad olema vastastikku välistavad. Antud juhul oleks ei-poolel lihtne öelda: "Nõustume - riigi poolne vanemate koolitus on tähtis, kuid see on võimalik ka hetkel, kui karistamine on lubatud. Need kaks asja ei väliste teineteist."

Individuaalsetest kõnedest meeldis mulle seekord enim Sanna kõne, kus olid ühendatud asjalik sisu, selgelt jälgitav struktuur ja meeldiv esitlus. Kui millegi üle viriseda, siis oli kõnes ebasannalikult vähe näiteid.

ANN

Ühe kõigevägevama neljapäeva pärastlõunal olime me kõik (ehk siis Sanna, Sandra, Tõnis, Keit, Oliver, Hannus, Villem) ootusärevalt Mareku klassis. Meiega juhtus midagi kujuteldamatut - nimelt ütles Margo härda häälega, et ta teeb seekord midagi teistmoodi, nimelt väitleme me ENNE ja siis räägib Margo oma juttu. Seesugune muutus võttis kõhu alt külmaks ikka küll. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Alustasime kohe väitlusega. Teema:
"Alaealiste osalemine profispordis peaks olema keelatud."
Absoluutselt intrigeeriv teema.
Sandra, Keit, Oliver, Villem- JAH
Sanna, Hannus, Tõnis- EI

Kuna Jah-bändis oli rohkem liikmeid, pidid nad ühe laulu rohkem laulma, ehk neil oli pidada 4 kõnet.

Popurriid alustas Keit, kes talle omaselt tegi väga hea kõne, viskas sekka ka huumorit ning rääkis, et alaealiste osalemine profispordis on tihti manipuleeritud nende vanemate poolt.
Vastu astusin talle mina, kes ma rääkisin, et profisport arendab noore iseloomu tulevikuski. Lisaks tõin ma mängu jokkeri, Ann'i, kes on tüdruk, kes suutnud oma elus tasakaalu viia tippspordi ja hariduse, kuid viis tasakaalust välja meie väitluse.
Siis astus ette Sandra, kes küll veidi väsinud olekuga, aga siiski suutis kõigile selgeks teha, et profispordiga tegelevate laste-noorte haridustee jääb poolikuks, sest kogu nende energia läheb spordile.
Järgmine oli Hannus, kes, nagu vana rahu ise, kõneles inimese viimist maksimumini ja kuidas me enda võimeid tegelikult 100%-liselt ära ei kasuta.
Oliveril on omaette oskus ironiseerida ja seda kasutas ta ka ära, rääkides täiesti "panen teile lõpuks aru pähe" häälega ning põhiliseks teemaks oli, et noorele kehale panevad suure põntsu tihti kasutatavad lisaained spordis.
Ei-poole viimane kõneleja Tõnis alustas põmakaga, pannes kõiki kuulama. Tema rääkis nimelt kaunilt sellest, et noored tippsportlased innustavad ka teisi noori rohkem pingutama neile sobival alal, ning et tippspordi keelamine võib viia üldise spordivaimu languseni.
Villem, kes oma noore ea kohta jätkuvalt liialt hästi pani , tegi kauni kokkuvõtte, võttis rahulikult ja arutles, miks peaks SIISKI keelama noorte osaluse tippspordis.

Ja siis tuli Margo aeg ja mina sain küll aru, miks on hea, et Margo aeg alles lõpus on. See on hea, kuna saame arutada kõik palju põhjalikumalt läbi ja paremat tagasisidet anda. Ma ei tea küll, miks see nii on, sest aega peaks kõik kokku ikkagi ühepalju võtma, aga nii see oli.

Igatahes, Margo rääkis teemal "Nõrgad argumendid ja kuidas neid ära tunda". See tähendab seda, et on olemas igasuguseid rumalusi, mida väitluses nimetatakse argumentideks, näiteks
a) Kui sa ehitad argumendi üles ainult ühele näitele.
b) Kui sa viid muutuse stsenaariumi liiga kaugele (libe nõlv ehk slippery slope). Näiteks rääkides teemal "Alkoholi keelustamine ei ole põhjendatud", jõuad lõpuks selleni, et apteeke hakatakse massiliselt röövima, kuna paljud ravimid sisaldavad alkoholi. See what I mean?

Üks asi veel: üle pika aja saime teha ristküsitlusi, milledest sisukaim oli KINDLASTI minu ja Oliveri vahel toimunu. ;)

Ülekoormatud hobusel on jalad maast lahti

Neljapäeva õhtupoolik. Geograafia klass. Akna taga jäätunud mere kohal langeb õhtupäikese valguses üksikuid lumehelbeid. Alles paar nädalat tagasi oli väitlustunni alguseks õues pilkane pimedus. Kevad läheneb. Tore.

"Kes mäletab, mis olid Cicero kolm õpetust heaks kõnelejaks saamisel?" Sanna loetleb ladusalt kolm nõuannet. Rõõm.

Tahvlil on väitlusteema. Ja siis üks minu imelik joonis, kuidas 5 minutiga suvalisel teemal välja mõelda 25 argumenti. Teema on "Kooli ja ülikooli ajal täiskohaga töötamine tuleks ära keelata." Inspiratsiooni teema jaoks sain ühest hiljutisest samal teemal ilmunud EPLi artiklist, mida hetkel kahjuks ei õnnestunud üles leida.

Väitlus käib USA parli stiilis.

peaminister Oliver: "Kui oled 8 tundi koolis, siis 8 tundi täiskohaga tööl ja siis magad 7 tundi, jääb üks tund üle söömiseks, trenniks, sotsiaalseks suhtlemiseks, kodutöödeks."
op liider Sanna: "Kui oled täiskohaga ajakirjanik, saad kirjutada artikleid söögivahetunnis, trenni teed ühest kohast teise jooksuga liikudes ja matemaatika tunnis magad. Kõik oleneb sellest, kui hea aja planeerija sa oled."
val liige Sandra: "Matemaatika tund kestab ainult 45 minutit, selle ajaga sa ei jõua tööd teha, välja magada ja matemaatikat ka veel selgeks saada. 8-tunnist päeva ikka 4-tunniseks ei planeeri, ükskõik kui efektiivne sa oled."
op liige Villem: "Kohe alguses muidugi ei suuda nii efektiivne olla, aga vaikselt tõstad koormust ja treenid ennast. Nagu hobusega. Varsale ei saa suurt koormust kohe selga laduda, aga kui teda treenida, veab ta lõpuks suurt koormat."
peaminister Oliver: "Tahate näha, mis juhtub, kui hobusele liiga palju koormust peale panna? Vaadake pilti. Jalad tõusevad maast lahti ja ongi kõik!"
op liider Sanna: "Kui oled õppinud oma päeva optimeerima, ei tõuse midagi kuhugi. Sotsiaalne suhtlus sõpradega toimub kõige muu ajal ja enamasti MSN-s. Puhkamiseks võid endale töökohal lõhnaküünlaid panna ja fung shuid teha. Vaadake, mille kõigega Mozart korraga hakkama sai, meis kõigis on see võimekus olemas, kui seda arendada."

Kui siit jääb mulje, et tehti ainult huumorit, siis tegelikult oli huumori taga ja ümber väga sisukas väitlus. Villemi jaoks elu esimene. Enamuse inimeste elu esimese kõne pikkuseks kujuneb umbes 1 minut. Villem rääkis 6 minutit sisukat juttu. Respekt!

Oliver hakkab kasvama struktuuri-meistriks, miska on tema kõned nii lihtsad ja loogilised, et ka vanavanaema saaks pointist aru. Sandra säras ja valitses vahemärkuste kategoorias ja tema õekese Sanna kõnet kuulates hüppas süda rõõmust, sest iga argumenti saatis illustreeriv näide või lugu. Võetagu eeskuju!

Sandra sisina :) ja teiste plaksutamise saatel saab tunni aeg otsa. Natuke jääb puudugi. Järgmiste toredate kordadeni!

DISCLAIMER: ÕPILASED VAADATA EI TOHI!!

Viimane väitlustund oli lausa topeltäge, sest kohal oli kaks suurt tarka inimest: Margo JA Joosep, kusjuures Joosepi väikevend Villem oli ka kohal ja tuhat korda parem, kui ma oleksin arvanud.

Juba sisse astudes oli meil Sandraga hea tuju. Nii jätkus see terve VÕISTLUSE aja, sest toimus "Eesti Otsib Superväitlejat", mis koosnes kolmest voorust. Igaüks oli omamoodi eriline, seetõttu räägingi neist eraldi.

Esimene ülesanne: võta endale kellegi kuulsa inimese roll ja pea temaks kehastudes kõne.
Hanna-Greta: Edgar Savisaar, Sanna - Al Gore, Martin - Steve Jobs, Sandra - Juhan Liiv, Oliver - Rein Rebane, Villem - Andrus Ansip (kerge poliitiline vastuolu juba kaasvõitlejate vahel, märkate?). Sandra läks minu meelest väga ägedalt ülesande sisse, kehastades surnud isikut, tulles sellega hästi toime, nagu kameeleon!
Sai palju nalja, eriti Hanna-Greta kõnes, lisaks viskas Margo ka õli tulle, öeldes, et järgmiseks vooruks vindi eriti kõrgemaks keriksime.

Teine ülesanne: tee kõne, mis seoks Betti Alveri luuletuse "Ekstaas" ja ühe laulu. Hanna-Greta ületas ennast järjekordselt, nimelt tegi kõne värsivormis. Ka teised olid väga meeliülendavad, eriti ere näide oli Martini käsitlus luuletusest, nimelt võttis ta ridu actionikangelase nurga alt. Mina olin igatahes peaaegu krampides.

Kolmas ja viimane ülesanne: Koolile valitakse uut direktorit, ole õpilaste esindaja kõnega, mis paneks kandidaadid järele mõtlema.

Kui minu arvamust küsida, siis oli see kõige raskem, sest kooli koos hoidvad väärtused on (Margol on õigus) loomulikult selles olustikus ja käitumises ning õhus, mitte sõnades paberil. Mina rääkisin mesilastest, sest eks see meie kool ju ole musta-kollasekirju nagu üks mesilane. Direktorit võrdlesin mesilasemaga.
Kogu loo võttis hästi kokku Margo: ta PIDI Joosepi tungival nõudmisel kõne tegema. Ja ta tegi, viis meid klassist välja ja oli enda ülesande kõrgusel.

PS: PEAN lihtsalt ära mainima esmaspäevasel kogunemisel peetud kõne, millest kõige pikemaks jäi kõlama lõik:

Minult küsis kord minu hea sõber: "Miks on nii, et kui üks poiss teeb vanainimeste asja paljude tüdrukutega, peetakse teda ägedaks, aga kui üks tüdruk teeb sedasama paljude poistega, arvatakse temast halvasti?" Mina mõtlesin veidi, aga vastata ei osanudki. Sõber mõtles minuga koos ja tuli lõpuks mõtte peale: "Sellega on nagu võtmetega: kui üks võti keerab paljusid lukke lahti, on see võti väga väärtuslik, aga kui ühte lukku avavad paljud võtmed, on lukk mõttetu."

VAIMUSTAV!

Haridus on elus hakkama saamiseks vajalik

Mis juhtub, kui väljas on nii külm, et ninaotsa ei tahaks kodust väljagi pista ja pikk neljapäevane koolipäev on TÄIESTI läbi võtnud?

Kas hammasteplagina vahelt saame mõne sõna ka välja pigistada, eriti siis, kui kohal pole seda, kes suudaks meid aidata? Midagi ära loomulikult ei jää, aga mis on teisiti?

Kõige suurem asi on vabadus, mida on rohkem. Pole kedagi, kes meelde tuletaks, et viis minutit on ettevalmistuse lõpuni. Pole struktureeritud kõnesid, aga reeglid on siiski olemas. Peab palju huumorit tegema. Peab rahulikult võtma. Peab tegema nii, nagu midagi poleks teisiti.

Meid oli viis: Sandra, Sanna, Tõnis, Oliver ja Robin. Kõige meeldejäävam oli Robini kõne, mis oli rahulik, aga pingestatud, naljakas, aga mõte oli ka sees. Loomulikult oli ta minu võistkonnas;)! Sandra kõne üle sai kõige rohkem naerda, sest ta märkis nimelt, et oma bossiga magamine on eneseteostuse vorm. Tõnis tegi LOOMULIKULT head huumorit ja Oliver oli rahulik, valitses ennast ja pani ennast kuulama. Robin oli loomulikult hea.

Näete, saime ilma Margota ka hakkama. TWO THUMBS UP!

Sanna

Kohalolek

Siit saab näha, kes jooksval kuul on väitlusklubi tegevuses osalenud:

Kes juhendab?

Õpilastel on ikka huvi, et kust on pärit õpetaja teadmised, et too nii kompetentne on, et neid juhendada.

Umbes viis aastat tagasi piilusin mina ise esimest korda D-32 klassitoa ukse vahelt sisse, hirm naha vahel, uudishimu ka. See, et ma sinna ikka ja alati tagasi julgesin minna, tundub nüüdseks ületamatu julgustükina - kartus eksida, vaiki jääda või punastades poole kõne pealt istuma minna oli jube suur. Nüüdseks olen oma tollast hirmu sadu kordi trotsinud ning enda peal aru saanud, mida nõuab ja tähendab ühe noore kasvamine vokaalseks ning argumenteeritud kodanikuks.

Juhendajana armastan ma anda rohkelt tagasisidet ning olla pigem toetaja / toestaja kui lammutaja. Julgutan õpilase lahkumist oma turvatsoonist ning uute lahenduste ning nippide kasutamist. Kasutan meetode, mis ei arenda ainult väitlusoskust, vaid ka üldisemalt kõnelemisjulgust, ühiskonna struktuuride mõistmist, suhtlusoskusi ning tahet areneda.

Viis aastat iganädalast väitlemist, Demosthenese pärg, treenerite ning kohtunike koolitused ja väitluslaagrid, lisaks veel osalemised erinevates projektides, milles argumenteerimine ning enda idee edasiandmine on eluliselt olulised on kõik ladunud vundamendi minu saamisel noorte väitlejate juhendajaks.

Argumenteerigem terviseks!

Sanna

PAPide arvestus

Personaalsete arengupunktide jooksev seis on järgmine:

Individuaaltund

Täna oli koolis väljasõidupäev. Tõnis tuli siiski peale karjäärinõustamist pärastlõunaks koolimajja tagasi. Olen mitu korda öelnud, et senikaua, kui RAM Koolis on kasvõi üks väitlushuviline õpilane, olen mina suurima heameelega valmis teda juhendama. Mõnes mõttes vastab see täpselt Hannese ideaalile koolist - iga õpilase kohta üks õpetaja. Harjutasime argumenteerimist ja kõnesid teemal "Interneti kasutamine peaks olema lubatud kõikides koolitundides ja eksamitel." Lisaks arutlesime kõne alguses üllatava intro ehk traileri kasutamise plusside ja miinuste üle võrreldes tavapärase kõne algusega. Tõnis tegi tunni lõpus suurepärase kõne ja teenis +29 PAPi. Margo sai Tõnise käest tunni eest hindeks A.

Personaalse arengu punktid ehk PAP

Personaalse arengu punktid (PAP) on RAM kooli väitlusklubi liikmete arengu jälgimise süsteem. PAPi korjatakse õppeaasta jooksul. Iga kuu / veerandi / aasta lõpus saab iga liige PAPi alusel hinnata, kui palju ta on isiklikult edasi arenenud.

PAP on personaalne ehk isikuga seotud. PAPi ei saa osta, müüa, vahetada, rentida, liisida ega muud sellist.

PAPi põhiline mõte ei ole omavaheline võistlus vaid igaühe isiklik võistlus iseendaga ja oma eelmise korra / kuu / veerandi / aasta tulemusega. Kuid väikese põnevuse hoidmiseks on kõik liikmed siiski jaotatud kaheks kojaks, kelle vahel käib väike võistlus PAPi peale.

PAPi saab järgnevalt:

• Igal neljapäeval kuni 30 PAPi / liikme kohta olenevalt väitlustunnis antud ülesande täitmise tasemest. Iga liige hindab oma taset ise, vajadusel juhendaja korrigeerib hinnangut.
• Eesti Väitlusseltsi ametlikul turniiril või RAM kooli kõnevõistlusel osalemise eest +100 PAPi igale osalejale.
• Õppeaasta lõpus rohkem PAPi kogunud kojale +100 PAPi igale koja liikmele.
• Eriliste isiklikku, kõnekunstialast arengut väljendavate tegevuste eest (esinemine kõne või avaliku väitlusega kooli ees, jõulunädalal väitlustoa korraldamine, koolisisese kõnevõistluse võitmine vms) + 100 PAPi

PAPi jooksvat seisu näeb siin.