Väitlus tuleb klassist välja

Mõtisklesime hiljuti hea sõbraga teed juues, kui levinud on kahjuks ikka veel koolis õpitu jäämine klassiruumi. Matemaatikas õpid trigonomeetria selgeks ja vastad viiele, aga kui hiljem on vaja maastikul varju pikkuse järgi torni kõrgus teada saada, siis vaatad kui vasikas aiaväravat, mõistmata midagi peale hakata. Trigonomeetria ei tule mõtessegi, sest see on teises "mälusahtlis", selles, mis seondub kooli ja klassiruumiga ning millele on kirjutatud "matemaatika".

Mis kõige kummalisem - too seesama inimene klassiruumi tagasi, anna andmed küljepikkuse ja nurga kohta ette ning ta lahendab ülesande pärast pisikest pingutust tõenäoliselt ära. Viimaste aastate uuringud meie aju ja mälu toimimise kohta on loonud siin natuke selgust. Tuleb välja, et mälul ning mõtlemisel on vaja "järjehoidjaid". Iga teadmine, mille mälu salvestab, seostatakse ajus salvestamise hetkel meie ümber ning meie sees valitsenud oludega. Samas ruumis, kus midagi õpiti, tuleb selle meenutamine palju kergemini, kui mõnes teises ruumis. Tühja kõhuga õpitut on täis kõhuga keeruline meenutada ja vastupidi. "Järjehoidjaks" võib olla mistahes väline või sisemine asjaolu, mis õppimise hetkel meie meelte tähelepanu pälvis. Kõnnite mööda tänavat ja korraga tunnete pannkoogi lõhna. Kohe meenuvad kodused pühapäevahommikud või maavanaema puupliit, kuigi hetk enne seda mõtlesite võibolla hoopis päevauudistele. Mälu on tabanud "järjehoidjaks" olnud lõhna ning mananud vaimusilma ette kõik sellega seonduvad mälestused.

Väitlustundidega seondub eelnev nii, et kuna suvel on analüütilise mõtlemise, mõtete sõnastamise, väljaütlemise ning kuulamise oskused sama vajalikud kui igal teisel aastaajal, kuid suvel oleme me sageli õues päikese käes, kui neid oskuseid tarvis on, tuleb neid järelikult ka õues päikese käes õppida. Nii on lootust, et sääse pirin või õitsva sireli lõhn just vajalikul hetkel argumendi struktuuri või tõestuse liiki meenutab.

Kooliaasta eel-viimase väitlustunni tegimegi õues. Otsustasime, et mõtlemise ja kõnelemise keeleks peaks seekord olema inglise keel, et lisaks muule ka veidi keelepraktikat saada. Hiljuti olid avalikustatud käesoleva aasta väitluse maailmameistrivõistluste teemad ning nõnda valisimegi oma teema sealt hulgast. Jalutasime mere äärde ning hakkasime valmistuma aruteluks "This House would offer dictators immunity in return for leaving power". Jaatasid Brent, Oliver ja Hannus, eitaval poolel Sanna, Maibel ja mina.

Kui ettevalmistavad 20 min läbi said, oli mere ääres läinud tuuliseks ning lärmakaks, sestap siirdusime väitlema koolimaja terrassile.

Ootuspäraselt käsitlesid poisid teemat utilitaristlikust vaatepunktist ning rääkisid, kuidas vähem inimesi kaotaks oma elu ja palju majanduslikku kahju jääks sündimata, kui diktaatorid julgeksid ilma sõdimata tagasi astuda teades, et nende üle kohut mõistma ei hakata. Meie seadsime kahtluse alla, kas ilma sõjalise ohuta ükski diktaator üldse kunagi tagasi astuks ning samas võtsime ideoloogilisema seisukoha, kaitstes inimõiguste üldkehtivust, mille tagamiseks on hädavajalik massilised rikkujad Haagi tribunali ette tuua. Näidetena tulid jutuks ootuspäraselt Qaddafi ja Hussein, aga ka Caucescu ja Stalin.

Proovisin tehnoloogilise uuendusena kasutada väitluses märkmete tegemiseks ainult IPhone'i, aga see ei olnud üks mu õnnestunumaid eksperimente. Või nagu Hannus selle kokku võttis: "Mees, su struktuur oli ikka masendavalt halb." Mis oli ka õige.

Väitlus oli hea ja sisuline, kuigi inglise keeles soravalt väljendumine oli väljakutsuv. Teadmine ja tahtmine öelda kippusid oluliselt ületama suutlikkust sõnu leida. Mõnusas päikesepaistes see kõik aga ei häirinud, vaid teenis just seda eesmärki, mida olime läinud koolimaja taha otsima - viia väitlusoskus klassist välja.

Lugu väitlusklubist Casus Bellis

Sanna lennukast sulest ilmus viimases Casus Bellis väitlusklubi kohta allolev lugu. Aitäh, Sanna!