VIKTORIINI TULEMUSED!

SIIT SAAB DOKUMENDI JUURDE! :)

Üldiselt võime väga rahul olla. Seekord oli teistest peajagu üle võistkond üks, kelle koosseis on hetkel selgumisel.

AVAMEELSELT ALKOHOLIST

Teen seekord lühidalt.

Väitlesime teemal "Alkoholi kättesaadavuse piiramine on põhjendatud." Kõik olid tublid, mitmed algajad said ajad täis räägitud ja oskasid kuulajate ajusid õpetada, meeli lahutada ning ning meeleolu oli mõnus (ma usun, et asi oli nendes karamellikommides) ning kogenumate antud tagasiside oli suurepärane, aitäh Danielile, Matile, Stenkilile, Margarethile ja Luisele.

Järgmine kord saab kino ka.

Jätkem meelde, et...

A: eteldes on oluline leida teose peamine idee, eriti kui alguses jääb mulje, et autor ei mõelnudki seal midagi sügavamat;
B: kolmandad kõnelejad ristküsitlevad esimesi;
C: eituse peamine ülesanne on siiski ümber lükata jaatuse kaasus, enda argumendid on eitusel sekundaarsed.

11.10 - SIRP JA VOX POPULI

Seekordne väitlustund, sel aastal kolmas, algas klassikalise klassikaosega - arvestanud olin ühega, seal oli tund, siis anti mulle teine ning ka seal toimus miskit lärmakat ning rahulduma pidime lõpuks pisema, aga selle võrra hubasema Aedu inglise keele klassiga.

Ükski normaalne inimene ei funktsioneeri peale kella nelja neljapäeval oma täiel võimsusel ilma mingi sisendita, seekord hoolitsesin selle eest mina - kaasa oli ostetud veidi Nurri šokolaadi, lisaks veel vahvleid ja rosinaid ning tundus, et keegi ei uskunud, et need olid soetatud puhtsüdamlikust hoolitsusest. Aga olid ju!

Selleks tunniks oli mul eesmärke mitmeid. Ma soovisin esiteks, et me saaksime üksteisega veel paremini tuttavaks ning areneks suurem grupitunne, teiseks arendada tekstist arusaamise ning selle tõlgendamise oskust, kolmandaks suurendada arusaama demokraatia nõrkustest ja probleemidest tänapäeval ning viimasena anda ülevaade vastuargumendi koostamisest.

Esimeseks ülesandeks oli leida 150 asja, mida saab teha sirbiga, grupi peale. Loomulikult lokkas loovus - Sirpi saab näiteks põletada ning seda enda naha vastu hõõruda, samas kui sirbiga on võimalik selga sügada ning sellega amputeerida. Oodatust 5 minutit varem saime valmis ning, geniaalsed nagu need õpilased tänapäeval on, lisasime viis tükki suisa juurde. Tublidusepunktid saab Margareth, kes küll hiljaks jäi, kuid suutis püsti olles klassi ees viis tükki järjest välja mõelda.

Siis saabus teine ülesanne, mille eesmärk ei olnud mitte ainult hallollust kiiremini tööle panna, vaid ka panna meid kõiki aru saama, kui palju meis tegelikult ühist on. No tõesti - kas me kõik oleme lennanud lennukiga, omame telefoni ning ka sureme lõpuks? Kuigi esimesena said kuuekümne erineva sarnasuse kirjapanekuga hakkama Valged roosid, siis kiitustväärt on tegelikult ka Punased roosid, kelle tekitatud süsteemi pettev trikk pani naeratama.

Loomulikult ei saanud terve väitlusklubi koosviibimine nõnda positiivsetes toonides mööduda - ma kohe pidin sisse tooma mitmeleheküljelised Sirbi artiklid. Peateemaks oli Eesti poliitika ning selle kitsaskohad. Artikleid oli mitmepalgelisi ning teemad varieerusid valimisprogrammidest Eesti reginaalpoliitikani. Ma nägin palju imelist - inimesed, kelle tee algas alles sel aastal gümnaasiumis, näiteks Sarah või Eliisa või Madis, said endile esitatud ülesannetega hakkama uskumatult hästi - hoolimata sellest, et teemad olid keerulised, leiti üles tekstidest peamine idee, uued teadmised ning küsiti ka mõisteid, mille tähendustes ei oldud päris kindlad.

Mis on näiteks dotatsioon, metodoloogia, status quo, võimuvertikaal, peoretoorika - kas sina tead?

Mul on alati suur idee, kui suudetakse sisuline meisterlikkus ühendada vormilise täiusega. Sellele said kõige lähemale seekord Mati ning Luise, kellelt võiks õppida näiteks oskust erinevate süsteemide vahel seoseid luua ning tekitada kuulajas tunne, nagu oleksid just nemad eksperdid, keda mitte kuulata oleks patt. Uustulnukate aumärgi ja pai saab seekord Eliisa, kes nõudliku situatsiooniga hästi toime tuli ning paistis silma hea sõnakasutusega.

Argumendiõpetusega tegelesime eelmisel korral - saime teada, kuidas seda koostada ning milline on selle struktuur. Sellel korral tegelesime vastuargumentidega - mul oli valmis valmistatud säärane argument:

Poliitilisi otsuseid peaksid vastu võtma eksperdid, kuna nemad tunnevad enda ala paremini ning seega teevad asjatundlikumaid otsuseid. Näiteks oleks hiljutine uue elektrijaama Narva külje alla ehitamise draama ära jäänud, kui otsuseid ei oleks teinud poliitilistest jõududest kallutatud isikud, vaid just selle ala eksperdid. 

Eeldused on argumentide juures ühed kohutavalt ilusad asjad - neid leidma õppides, neid enda heaks kasutada osates on võimalik imesid korda saata. Näiteks selle argumendi eeldused olid klassi tahvlil umbestäpselt sellised:

• Eksperdid tunnevad enda ala paremini.
• Poliitilisi otsuseid ei võta hetkel vastu eksperdid.
• Eksperdid ei ole kallutatud, vaid täiesti objektiivsed.

Neid kasutades said väga-väga hea vastuargumendiga hakkama punased roosid, öeldes, et eksperdid võivad küll enda erialast lähtudes hea otsuse teha, kuid üldisemat plaani vaadates ei ole see otsus nähtavasti parim, kuna ei võta vaatluse alla kõiki ühiskonna aspekte. Sellele lisandus ka särav näide (aitäh, Madis!). Valged roosid proovisid vastanduda, tulles välja hoopis eitusele uue argumendiga - nimelt ei ole ekspertide näol tegemist nähtavasti valitud isikutega, seega ei oleks tegemist demokraatiaga. Nagu me ka tunnis arutasime, on tegemist küll eraldiseisvalt tugeva argumendiga, kuid mitte vastuargumendiga.

Tänased õppetunnid:

1. Kasuta kõnekunsti kõikjal!
2. Vastuargumente välja mõeldes alusta argumendi eeldustest!
3. Mingit teksti või sõna analüüsides ürita see enda jaoks üksipulgi pisimateks elementideks lahti võtta!

ROOSTA 2012

Seekordne suvekool, uue nimega 'väitlusakadeemia' oli mitmes mõttes teistsugune kui eelnevad neli - valitud programm ei olnud minu jaoks mitte niivõrd õppimaks väitlust ennast, vaid seda õpetama. Samuti oli väitlejatel võimalus valida erinevate töötubade vahel. Õppijatele uusi teadmisi tulid andma mitmed inimesed mitte ainult EVS-i, vaid terve Eesti elu koorekihist, näiteks TV3-e uudisteankur ja uudistetoimetuse juht Sven Soiver, NO99 näitleja Jaak Prints või Memokraadi (www.memokraat.ee) blogija Tarmo Jüristo.

Saabusime. 

Üks olulisemaid aspekte iga-aastase suvekooli juures on sotsiaalelu. Kuna seekord olid korraldajad piiranud tudengite osalust laagris, ei saanud tulla minu tavapärased laagrisõbrad. See pani mind veidi kartma - kellega seekord siis hommiku-, lõuna- ja õhtusöögilauas pidurdamatult naeru lagistada, tiimis olla või terve öö üleval olla ja kaarte mängida? Õnn soosib aga õnnelikke - ma leidsin endale kohe esimesel päeval uued sõbrad, kellega kõiki neid asju siiski teha, seega sain sotsiaalse aspekti suveakadeemist kätte.

Tutvumismängud.

Teine oluline põhjus, miks ma suveakadeemia kuupäevad oma kalendris alati vabastan, on atmosfäär. Kõik on nii sõbralikud. Maailmas on palju väga toredaid inimesi, aga Roostal kohtab neid, kes suudavad sõbralikkuse ühendada huvitavuse ja väljakutsuvusega ajule. See tähendab palju huvitavaid diskussioone ja ideed vastuseise ka väitlusväliselt, mida igapäevases elus palju ei teki. Ma mäletan kindlat diskussiooni sõpradega kell viis hommikul kämpingus nr 23 teemal "Kas sõna 'jaanalind' seletamisel võib kasutada sõna 'lind'?" Me ei räägi siin mitte lihtsalt vaidlusest ja kurjast jadast sõnadest, vaid sügavast lingvistilis-etümoloogilisest arutelust. Haigelt lahedaid vestlusi oli... palju.

Pildike treenerite töötoast.

Viimaseks, aga mitte vähimaks põhjuseks, miks ma suvekooli sügavalt südamest usun, on kõikide inimeste pühendumus. Igaühe eesmärk on areneda, saada paremaks, edasi liikuda. Ja olla kõige selle juures võimalikult kasulik ka teistele.

Valges on RaMikas Margareth algajate töötoas.

Suveakadeemia kohta käib väga hästi Winnie the Poohi tsitaat:  “How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.” Ja suveakadeemia ei tee mitte head-aega-ütlemist ainult väga raskeks, vaid uuesti tagasi tulemise tohutult kergeks.

Kommenteerib Margareth: 

Kui ma alguses kahtlesin, kas ennast Suveakadeemiasse registreerida või mitte, siis nüüd peale seda ülivinget üritust olen ma oma otsusega väga rahul ning järgnevatesse väitluslaagritesse panen ennast kõhklematagi kirja. Esimene asi koha peale jõudes, mis mulle tegelikult väga meeldis oli see, et korraldajad olid väitlejad ise majakestesse ära jaotanud. Seega sai juba esimese tunni jooksul teha tutvust uute inimestega. 

Kui nüüd üldisemalt rääkida töötubadest, siis ka nendega võis üpriski rahule jääda. Mina osalesin algajate programmis, seega olid formaaditöötoad seotud väitluse algtõdede õpetamisega. Näiteks osalesin ma töötubades nagu argumentatsioon, ristküsitlemine, eituse strateegiad jne. Minule, kes on natuke juba varem väitlusega tegelenud, oli palju informatsiooni, mis seal jagati, juba teada, ent siiski oli väga hea kõik need algtõed korra üle kuulata- aitas juba varem õpitut kinnistada. Kordamine on tarkuse ema ju siiski:) Aga ega kõik räägitu ei olnud ka mulle teada. Sain ikka päris kena portsu õpetussõnu oma teadmistelaekasse juurde. 

Samuti olid töötoad ka välisesinejatega. Väga lahedad olid need kolm tundi, mis said veedetud näitleja Jaak Printsi juhendamisel. Kui ma ausalt ütlen, siis mu ootused selle töötoaga olid küll natukene kõrgemale seatud, ent mingi pettumuse osaliseks ma küll ei langenud. Selle töötoa kohta oli kirjutatud, et õpetatakse lavalisi oskusi ning hääle kontrollimist. Hääle kontrollimisega ma küll ühtegi harjutust ega mängu seostada ei suutnud, lavalised oskused aga küll. Huvitav oleks küll olnud kuulda selle hääle kontrollimise kohta ka midagi, aga pole hullu, vähemalt väga lõbus oli ning võis rahule jääda. 

Hästi huvitav oli ka loeng vms Sven Soiveriga. Alguses need esimesed pool tundi küll nii huvitavad ei olnud, aga siis, kui kuulajad ise said küsimusi hakata küsima, läks asi väga huvitavaks. Ma küll ühtegi küsimust ise ei küsinud, ent õnneks kattusid teiste küsimused ka mind huvitavaga. Väga lahe oli. Eelnevalt nimetatud kaks loengut olidki vast mu lemmikud. Loeng Tarmo Jüristoga muutus natuke liiga uimaseks ja venivaks. Võib- olla oli põhjuseks ka magamatusest põhjustatud jube uni. 

Tõesti, ega ühelgi ööl ma kauem kui kolm-neli tundi ei maganud. Põhjuseks oli jube lahedad inimesed, kes sinna kokku olid tulnud. Koos sai mängitud maffiat, õuduslugusid räägitud, arutatud elu üle, avastatud, kui palju on ühiseid tuttavaid mul mõndade inimestega (Eesti on tõesti väike), ühe poisiga sai isegi füüsikastl räägitud. Need õhtud ning ööd jäävad kindlasti kauaks meelde, kuna inimesed olid hästi mõnusad ja lahedad. 

Korraldajatel oli ka väga hea idee teha laager kakskeelsena. Natukene jäi võib-olla selle puhul ebaõnnestunuks see, et siiski mingit erilist suhtlust eestlaste ja venelaste vahel ei tekkinud. Venelased olid kas siis oma loengutes või siis hoidsid oma vene seltskonnaga eemale. Korraldajate poolt oleks võinud olla rohkem organiseeritud mingeid üritusi, mänge vms , kus tõesti oleks olnud parem võimalus venelastega suhelda ning näiteks oma keelt harjutada. Toimus küll eesti-vene väitlus, ent reaalselt osa võttis ju kuus inimest. Pealtvaatajana oli küll lõbus ja huvitav seda pealt vaadata, aga mingit kontakti mul venelastega ei tekkinud. Kokkuvõttes oli Suveakadeemia igati õnnestunud ning ma olen väga rõõmus, et ma sellest osa võtsin. 

Pildike eesti-ja venekeelsest väitlusest teemal "Valitsus kaitseks lapsi Lady Gaga eest - Pravitelvstvo dolžen zašitu detei ot Lady Gaga."

Nalja ka natuke. Üks huvitav avastus: Väitlusseltsi liikmetele on väga omane sõne "cool". Kuulsin seda nii Karl Lälli, Margo, Siim Ruuli, Kai Klandorfi ning paljude teiste suust. :) 

ACTA ja organidoonorlus

Eilse väitlusklubi alguses tegid kõik väitlusmeistrivõistluste 2. etapil käinud RAMikad väikese tagasivaate turniirile ja jagasid kogemusi. Tõnis sai liiga vähe makarone, Hannusel oli, nagu alati, tänu põhjalikule ettevalmistusele liiga palju tõestusmaterjali ja Luise vastased ei tahtnud talle kuidagi vastu hakata. Nendest pisiasjadest olenemata kinnitasid kõik osalenud, et turniiril käimine on intensiivseim võimalik õppimiskogemus. Hannusel on mõte terve nädala tavalisest palju kiiremini töötanud ja Karl, kes nii sageli turniiridel ei käi, oli vaimustunud rohkest arendavast tagasisidest, mida iga vooru järel kohtunikelt sai. Mina jagasin kaaskohtunikelt kuuldud kommentaare selle kohta, et mulle algselt šokeerivana mõjunud riietusstiil, mille väitlejad turniirile kokkulepitult selga panid (hall dress ja sinised sussid), oli toiminud mõnusa pingealandajana ning jooninud alla RAMi isikupära ja eneseväljendusjulgust. Pole mingit head põhjust, miks väitlus peaks olema kikilipsude ja sabakuubede paraad ning üllataval kombel oli selleks vaja lodevaid halle dresse, et sõnum kohale jõuaks. Väitlejad on julgemad kui mina.

Tegelikult valmistasid turniiril kõige rohkem rõõmu RAMi võistkondade kohtunikelt kuuldud kommentaarid selle kohta, et meie väitlejate hulgas ei ole selgeid liidreid, et igaühel on oma stiil ja tugevused ning kõiki ühendab tugev loogika ja mõtlemisoskus. Ühelt poolt on see parim kinnitus meie kooli põhieesmärgile leida üles ja aidata avada igaühe unikaalne suutlikkus. Teiselt poolt annab lootust, et sellist kahetsust, mille Bronnie Ware oma artiklis esimesena välja toob, ei pea RAMikad kunagi tundma.

Pärast etapimuljete vahetamist jagunesime väitluskogemuse pinnalt kahe ruumi vahel. Ühes ruumis algas arutelu eelmisel korral kokkulepitud ACTA teemadel ja hea meel oli näha, et mitmed algajad olid teinud kodutööd ning tutvunud lepingu sisu ja taustaga. Lisaks käisid teise ruumi kohtunikud Tõnis ja Sanna rääkimas ajurünnaku meetoditest ja sellest, kust leida julgus väitluses oma isikupära väljanäitamiseks. Väitlustunni lõpetanud ajaliselt pingelise väitlusharjutuse ajal said kõik suurepäraselt hakkama argumentide ja ümberlüketega.

Samal ajal toimus teises ruumis väitlus teemal "Organidoonorlus peaks olema kohustuslik". Surmajärgset kohustuslikku organite annetamist kaitsesid Brent, Hannus ja Robin, inimese õigust ise oma keha üle otsustada nii eluajal kui pärast elu lõppu toetasid Luise, Karl ja Malbe-Maibel. Kahe ruumi vahel liikudes kuulsin umbes kolmandikku väitlusest ning see oli improteema kohta ülisisuline. Järgnev kõlab nüüd veidi klišeena, aga tegelikult on sõna-sõnalt südantliigutav näha, kuidas Robin, Karl, Tõnis ja teised, kes aastaid tagasi väitlustundidega alustades teinteisele tagareas plastpudelitega pähe tagusid ja iibe-nalja tegid, esitavad nüüd mõnekümneminutilise ettevalmistuse järel argumente, mis oma arukuselt ületavad kõrgelt keskmise bakalaureusetöö sisu. Loomulikult on selles arengus põhiosa nende vanematel ja paljudel teistel õpetajatel nende elus, aga siiski saab minu usk väitlusmetoodikasse neid vaadates vahest rohkemgi kinnitust, kui väitluse kasulikkusest rääkivaid ESU uuringuid lugedes.

Mõnusa väitlusõhtu lõpetasid Sanna ja Tõnis oma läbimõeldud ja toetava tagasisidega väitlusele ja väitlejatele. Oli järjekordne äge väitlust täis talvehämarik majas mere kaldal. Aitäh!