MR MONEY & STATUS QUO

RaMi väitlejatele on ammustest aegadest nalja pakkunud mõne väitluskoolkonna tõepoolest üsna ülepingutatud suhtumine ladinakeelsete väljendite ülekasutamisse või üldisemalt igasugune väitluspühadus. Väljend "status quo" aga tärkas mu pähe nagu kevadine lill, kui kuulasin väitlust. Miks, sellest räägingi, koos teiste, väga oluliste asjadega, antud postituses.

Alustame aga algusest. Enne, kui algas enam konstruktiivne ning kontsentreeritum keskendumine ühele teemale, oli oluline verbaalialihased soojaks saada, mistõttu lohistas II Kartau klassi kohale kollaka Juunior Aliase, millest 8 noort said enda kätte pataka seletatavaid kaarte. Minut aega, tahvlile joonistasin orienteerumist hoopistükkis raskendava "kaardi", mis muutus nagu Michael Jacksoni nahavärv üle aja. See sätestas just kõige ebamugavatel hetkedel kõige ebamugavamaid tegevusi - sõnade seletamise ainult keha abil, mitte kasutades sõna "on" või pannes kokku kaks duot.

Säärane nägi välja kaart võiduni. 

Tutvustasin BP formaati, mis mõjus, iseenda silmi usaldades, küll üsna hirmuäratavalt - pikemad kõneajad, mõtlemisaeg puudub, uued ja hirmutavad ülesanded kõnelejatele, laiendus, POI-d, kõnelejaid on kaheksa - kananahk! Tegelikkuses kukkus küll kõik palju paremini välja, kui te, väitlejad, nähtavasti ise ootasite.

Et liigne sõnarikkus tl;dr reaktsiooni ei tekitaks, seletan olulisima punkti hetkel suure põhjalikkusega läbi.

Sõnaõigus siis, kui see ei haava teisi õigusi

Mul oli hea meel, et see selle väitluse üks olulisimaid mõtteid kohe OG1 kõnes (Mati!) välja tuli. Üldiselt ongi säärane põhimõte ka tänapäeva maailmas rakendatud, kuigi mitte alati. Siinkohal olekski õppimiskoht järgmiseks korraks - väitluse kvaliteedile oleks kasulik olnud, kui OG, esimene valitsus, oleks toonud hea ja jälgitava süsteemi sellest, mida esiteks tähendab see konseptsioon "sõnavabadus" ning, veel olulisem, millest selle all mõtet rääkida ei ole. See oleks ära hoidnud palju spekulatsioone erinevatel teemadel - näiteks tuli mitu korda üles vihakõne temaatika. Vihakõne viitaks justkui mehele kartulikasti peal Tammsaare pargis, kes, nagu usufanaatik, karjub seal oma vihaseid sõnumeid. Väike uuring internetiavarustes paljastab, et vihakõne on väga varieeruva definitsiooniga, mõne allika väitel tähendab see igas meediumis eksisteerivat mingit gruppi inimesi (või mingit kindlat inimest) mingite  tunnuste alusel solvamist, mõnitamist, valeinfo levitamist vms... Point is - kindel definitsioon on väga keeruline. Ehk siis esiteks - OG peaks looma kergemini jälgitava süsteemi, ideaalis isegi looma enda kindla definitsiooni vihakõnest, hoolimata sellest, et kas see läheb kokku ka näiteks India või Rootsi õigussüsteemide definitsiooniga sellest. Olin rõõmus, et sisse toodi paremäärmuslik Ku Klux Klan, kelle viha erinevate vähemusgruppide vastu (mitte ainult mustad, vaid nende teise laine ajal ka juudid, geid jne) on kindlasti antud küsimuses relevantne, aga ainult siis, kui seda kontekstist välja ei rebita. See tähendab seda, et mustanahaliste tapmine on juba teine teema, kusjuures antud küsimuse juures oleks oluline küsida edasi, et kas vägivaldne käitumine antud grupi poolt oli põhjustatud tegudele ärgitavast vihakõnest või olid mängud muud tegurid (näiteks see, et lõunaosariikides moodustasid suure osa klanni liikmetest kolmanda KKK laine ajal politsei-või KOV-de liikmed, mis võimaldasid neil kriminaalseid tegusid korda saata). Veel sobivaid näiteid antud teema juurde otsides leiame näiteks kurikuulsa Pussy Rioti liikmete ebanormaalne karistamine (lisainfo SIIIN) või mitmeid sarnaseid juhtumeid.

Härrad enne peaministriks ning asepeaministriks hakkamist

Briti parlament rõõmsas meeleolus

Kokkuvõte on lihtne ja loogiline: 

1. Esimene lauapool - arenda teema defineerimis-ja kitsendamisoskust;
2. Näited on väga olulised - toovad räägitavasse selgust ning konteksti;
3. Vahemärkused on väga toredad, kas ei? Tehkem neid enam! :)

KEHAD KOKKU (17.01.2012)

Sel korral alustas klubi kohutavalt täpselt, oli inimesi, kes lausa enne nelja kohale jõudis. Ebareaalne! Peale kahte raputavat ja füüsilist harjutust, mis muu hulgas nõudis maas lamamist ja kehalist kontakti, oli aeg vaiksemateks tegevusteks. Aeg oli küps, et välja jagada töölehed, milledega ma noored raamatukogusse saatsin, et interneti abil need ära täita.

Möödus 25 minutit. Noored tulid, näod mornimad kui lahkudes, tagasi. Hakkasime arutama. Nendele, keda huvitab, siis töölehte võib minu käest küsida. Esimene ülesanne oli esiteks ühe argumendi alusel mõista, mida on selles argumendis vaja tõestada ning siis leida see tõestus. Võtame näite:

Selles argumendis on vaja tõestada, et...

1. Saamata maksutulu on piisavalt, et selle saamine oluline oleks.
2. Legaliseerimise puhul saadav rahahulk viiks reaalselt ka ühiskonnas mingi muutuseni.

Töölehe arutamine oli suurepärane ning loodetavasti aitas algset segadust veidi vähendada ning viia mõistmiseni, kuidas on tore argumente tõestada. 

Selleks, et inimesi käima saada, võtsime kõik paar minutit, et leida asi, mis ko-hu-ta-valt närvi ajab ning siis selle põhjalt teha oma paarilisele sel teemal vihakõne ning vihakõnet ka ise kuulata. Mul oli au kuulata Annaliina vihakõnet inimeste vastu, kes suitsetavad tänavatel ning kelle nikotiini ja tõrva tema sisse peab hingama ning vastutasuks valasin mina välja fiktiivset viha inimeste vastu, kes enda koera järelt ei korista. 

Teatud olukordades on sõnavabaduse piiramine  valitsuse poolt põhjendatud.

9 inimesega on mõistlik kasutada mingit hübriidformaati, milleks seekord oli väga lühikeste kõneaegadega Briti parlamentaarne väitlus. 3 minutit kõne, ettevalmistusaeg on kohutavalt lühike ning mõtlemisaega kõnede vahel ei olnud. See tingis nähtavasti selle, et argumendid ära ununema kippusid ja unustushõlma vajusid (II valitsuse laiendus diskrimineerimise vähenemisest näiteks) ja analüüsi väheks jäi. Samas sain näha säravaid kõnesid ja raskete olukordadega hakkamasaamisi, näiteks Eliisa, kes ei leidnud küll õigeid sõnu, et Luise vahemärkusele vastata, kuid jätkas sellest hoolimata oma kõnega, ja enesekindlalt. Lisaks suutsite tuua ka näiteid (millal esimene sõnavabadust inimõigusena võttev dokument sündis või Amanda, kes end tänu Facebook'is aset leidnud kiusamisele ära tappis. 

Ilus punkt minu meelest oli mässu teema. Kas sõnavabaduse piiramine tekitab rohkem mässumeelsust või vähem ning kas mässude tõttu tekkinud surmad kaaluvad üles nende head tulemused? 

Selleks, et järgmisel neljapäeval väitlus veel parem oleks, meeldiks mulle, kui esimene valitsus defineeriks teema paremini ära: millised need olukorrad on, kus on mõistlik sõnavabadust piirata, milliste vahenditega seda tehakse ning mida mõistetakse sõnavabaduse all üldiselt ka. See oleks ära jätnud palju kohatut juttu ning viinud arutelu tõelisesse fookusesse. Seega - pange kõrva taha: alati on mõistlik teemat veidi piiritleda ning anda sellele kontekst, ehk millistest tingimustest me tegelikult räägime, mis on täpselt see, mida jaatus selle teema all käsitleda soovib.

Teiseks oleks oluline kasutada aega võimalikult efektiivselt. Kuna mõtlemisaega olnud väitlusel ei olnud, peab igaüks kasutama enne enda kõne olevat aega nii, et hiljem paanikat ei tekiks. Koosta enda struktuur juba konspekteerimisel, mõtle täpselt, millest kavatsed rääkida ja arutle selle üle enda tiimikaaslasega teiste kõnede ajal. Samuti - vilumus lühikese aja jooksul teha suurepärane kõne ning enda kõne ajal veel protsessida, mis järgmisena tuleb, on tulemas, asi on lihtsalt harjutamises. Võin kindlalt väita, et selle väitluskogemusega, mis teil on, saite tohutult hästi hakkama.

Mind pani imestama, kui kiiresti omandasite ja saite hakkama uues formaadis. See on keeruline ülesanne. Samuti tegite, ilma eelnevalt korralikku koolitust saamata, ka vahemärkusi, mida aja jooksul aina rohkem tuli. Seega - väga hea töö! 

H A R J U T A G E M !

PS: isiklikke kommentaare ma hetkel ei anna. Järgmisel korral teeme sama formaati, pikemate kõneaegadega ja põhjalikumalt. Hetkel oleks isiklike kommentaaride andmine ebaaus. 

Näeme järgmisel neljapäeva! :)