Kõige haaravamad väitlused juhtuvad sageli siis, kui satub väga aktuaalne teema. Kunagi ammu, Lahesõja puhkemise eelõhtul, korraldasime Tallinnas, Õpetajate majas väitluse teemal, kas lääneriigid peaksid Iraaki ründama. Ruum oli puupüsti inimesi täis, kohal olid meediaväljaanded.
RaM väitlusklubis päris nii suurt murdmist ei toimunud, aga kahe väitluse jagu klubilisi oli kohal ja väitlemiseks pakuti välja neli erinevat teemat:
- Valitsus soovib autod teha illegaalseks. Infoslaid oli ka selle kohta.
- Valitsus direktorina lubaks koridoris süüa snäkke.
- Valitsus väidab, et eksisteerib ainult minevik.
- Valitsus usub, et kes ei tea minevikku, sellel puudub tulevik.
Välja valiti rasvaselt märgitud teemad ning alljärgnev analüüs käib esimesel teemal toimunud väitluse kohta. Teema taust oli see, et samal päeval oli üks klubilistest saanud direktorilt noomida koridoris snäkkide söömise teemal. Ta tahtis aru saada, kas tal on piisavalt sisulist argumentatsiooni, et direktorile vastata.
Väitlus tuli tehniliselt korralik. Auke ei olnud, kogu lauda tulnud materjal sai analüüsitud. Maksimaalsest tulemusest jäi puudu materjali tiheduse mõttes. Ideaalis järgib väitlus liivakellale vastupidist kuju. Esimestes kõnedes tuleb 2/3 materjali lauda. Teised kõned laiendavad, täiendavad, analüüsivad. Kolmandad kõned võtavad uuesti kokku. Seekord laiendamise efekt jäi pigem ära ning teistes kõnedes väitlusele enam uut kvaliteeti juurde ei tulnud. Väideldi olemasolevat materjali.
Peamisteks argumendiliinideks kujunesid toitumisharjumused, söömise vajaduse ning sellele kuluva aja tasakaal ning koolimaja heakord. Kui kahte viimast argumendiliini võib pidada mõneti tehniliseks, siis esimene oli väga sisuline. Jaatus, kes toetas snäkkide söömist koridorides, tõi välja toidu, eriti magusa toidu, stressi leevendavat ja aju tööd toetavat toimet, mis enne pingelist tundi või kontrolltööd on oluline. Sellega võitis jaatus lühiajalise perspektiivi, sest eitusel ei olnud siin tugevat sisulist vastust. Prooviti kord sellega, et söömine ja töö tegemine korraga hajutab fookust kui ka sellega, et emotsionaalne toitumine tekitab ülekaalulisust, aga läbivat tiimijoont välja ei kujunenud. Eitus rõhus selle asemel pikale vaatele ning rääkis, et kui kooli ajal kujundada välja valed toitumisharjumused, siis negatiivne tervisemõju avaldub pikema aja jooksul pärast kooli. Lihtsamata sõnadega - kui iga kord pingelises olukorras haarad magusa järele, siis see harjumus maksab ühel hetkel tervise halvenemisega kätte. Eitus toetas oma seisukohta rohkete näidetega selle kohta, kuidas meie koolis tehakse tööd õigete toitumisharjumuste väljakujundamiseks. Sellele polnud omakorda jaatusel selget vastust. Kui nüüd kohtuniku positsioonist natuke tõlgendada, siis võiks ilmselt öelda, et arvestades kooli peamist eesmärki (toetada maailma mõtestamist, valmistada noori ette ülejäänud eluks, anda selleks vajalikke oskuseid, suhteid, teadmisi ja harjumusi), on pikaajaline perspektiiv ilmselt olulisem ning sellest tulenevalt eituse argumendid kaalukamad. Ideaalis oleks seda kaaluvat analüüsi muidugi tahtnud kuulda väitlejatelt endilt.
Järgmises klubis saame siis teada, kas väitluses kerkinud argumendid läksid hiljem ka tegelikus koolielus kasutusse!
