ACTA ja organidoonorlus

Eilse väitlusklubi alguses tegid kõik väitlusmeistrivõistluste 2. etapil käinud RAMikad väikese tagasivaate turniirile ja jagasid kogemusi. Tõnis sai liiga vähe makarone, Hannusel oli, nagu alati, tänu põhjalikule ettevalmistusele liiga palju tõestusmaterjali ja Luise vastased ei tahtnud talle kuidagi vastu hakata. Nendest pisiasjadest olenemata kinnitasid kõik osalenud, et turniiril käimine on intensiivseim võimalik õppimiskogemus. Hannusel on mõte terve nädala tavalisest palju kiiremini töötanud ja Karl, kes nii sageli turniiridel ei käi, oli vaimustunud rohkest arendavast tagasisidest, mida iga vooru järel kohtunikelt sai. Mina jagasin kaaskohtunikelt kuuldud kommentaare selle kohta, et mulle algselt šokeerivana mõjunud riietusstiil, mille väitlejad turniirile kokkulepitult selga panid (hall dress ja sinised sussid), oli toiminud mõnusa pingealandajana ning jooninud alla RAMi isikupära ja eneseväljendusjulgust. Pole mingit head põhjust, miks väitlus peaks olema kikilipsude ja sabakuubede paraad ning üllataval kombel oli selleks vaja lodevaid halle dresse, et sõnum kohale jõuaks. Väitlejad on julgemad kui mina.

Tegelikult valmistasid turniiril kõige rohkem rõõmu RAMi võistkondade kohtunikelt kuuldud kommentaarid selle kohta, et meie väitlejate hulgas ei ole selgeid liidreid, et igaühel on oma stiil ja tugevused ning kõiki ühendab tugev loogika ja mõtlemisoskus. Ühelt poolt on see parim kinnitus meie kooli põhieesmärgile leida üles ja aidata avada igaühe unikaalne suutlikkus. Teiselt poolt annab lootust, et sellist kahetsust, mille Bronnie Ware oma artiklis esimesena välja toob, ei pea RAMikad kunagi tundma.

Pärast etapimuljete vahetamist jagunesime väitluskogemuse pinnalt kahe ruumi vahel. Ühes ruumis algas arutelu eelmisel korral kokkulepitud ACTA teemadel ja hea meel oli näha, et mitmed algajad olid teinud kodutööd ning tutvunud lepingu sisu ja taustaga. Lisaks käisid teise ruumi kohtunikud Tõnis ja Sanna rääkimas ajurünnaku meetoditest ja sellest, kust leida julgus väitluses oma isikupära väljanäitamiseks. Väitlustunni lõpetanud ajaliselt pingelise väitlusharjutuse ajal said kõik suurepäraselt hakkama argumentide ja ümberlüketega.

Samal ajal toimus teises ruumis väitlus teemal "Organidoonorlus peaks olema kohustuslik". Surmajärgset kohustuslikku organite annetamist kaitsesid Brent, Hannus ja Robin, inimese õigust ise oma keha üle otsustada nii eluajal kui pärast elu lõppu toetasid Luise, Karl ja Malbe-Maibel. Kahe ruumi vahel liikudes kuulsin umbes kolmandikku väitlusest ning see oli improteema kohta ülisisuline. Järgnev kõlab nüüd veidi klišeena, aga tegelikult on sõna-sõnalt südantliigutav näha, kuidas Robin, Karl, Tõnis ja teised, kes aastaid tagasi väitlustundidega alustades teinteisele tagareas plastpudelitega pähe tagusid ja iibe-nalja tegid, esitavad nüüd mõnekümneminutilise ettevalmistuse järel argumente, mis oma arukuselt ületavad kõrgelt keskmise bakalaureusetöö sisu. Loomulikult on selles arengus põhiosa nende vanematel ja paljudel teistel õpetajatel nende elus, aga siiski saab minu usk väitlusmetoodikasse neid vaadates vahest rohkemgi kinnitust, kui väitluse kasulikkusest rääkivaid ESU uuringuid lugedes.

Mõnusa väitlusõhtu lõpetasid Sanna ja Tõnis oma läbimõeldud ja toetava tagasisidega väitlusele ja väitlejatele. Oli järjekordne äge väitlust täis talvehämarik majas mere kaldal. Aitäh!