Me alustasime kerge tahvliharjutusega. Millised on inimeste ja loomade kokkupuutepunktid, küsis MC Marxx ja meie vastasime puhtsüdamlikult, et loomaaias ja farmis ning ka koer ja kass on nagu kodus. Kuid Margo mõtted ei olnud nunnude kiisude juures, tema mõtles lihast ja kasukatest. Milles siis probleem? Nimelt oleme meie, inimkond, loomi väärkohelnud, levivad epideemiad ja haigused ning loomad tungivad inimestele kallale! SKANDAALNE!
Asi kiskus veel skandaalsemaks. Nimelt rääkis Margo, et loomadel oleksid justkui mingid õigused. Võiks ju nagu olla ka, tundus mulle. Aga meie pidime ise need välja mõtlema.
Õigus elule kõlaks loogiliselt minu arvates. Samas ei tahaks maailma toiduainetööstust õhku ka lasta, seega see ei sobi. Õigus valutule surmale.. see kõlas juba halvasti. Justkui loomake oleks tänulik, et vähemalt surm oli valutu. "See, et ma terve elu umbes 50 ruutsentimeetril veedan, pole hullu ja see, et toitu mõnikord vähe on, ei ole ka oluline, peamine on siiski see, et surm on valutu!" Kahtlen, kas mõni loom nii mõtleb.
Me jõudsime lõpuks tulemusele, et olulised on:
- hea kohtlemine
- katsete keelamine v.a teaduses
- liikide kaitse
- haigustest vaba olemine
Aga, siis kui meie olime mitmeid minuteid pead vaevanud, ütles Margo, et keegi mr Schweitzer oli säärase asja peale juba tulnud. Ta rääkis viiest vabadusest.
Vabadus näljast ja janust. Vabadus ebamugavustundest. Vabadus valust ja vigastustest. Vabadus väljendada oma loomulikke tunge. Vabadus hirmust ja stressist.
"Sina oled lihalehm", ütles M. mulle.
"Sinust saagu narkokoer," ja narkokoer Robinist sai.
"India elevadiks oled sina loodud," sai Maibel teada.
Ja loomariik pidi omavahel arutama, et kuidas suhtuvad loomad sellisesse süsteemi. Mina nõudsin kõlavahäälselt õigust elule. Robin (või peaksin ma ütlema Narkokoer) oli pilves juba esimesest silmapilgust ja oli nõus kõigega, mis elu talle ette viskab, nii kaua, kui tal narko kunagi otsa ei saa. Maibel arvas malbelt, et nii kaua, kui tal elamistingimused head on, pole tal probleeme. Lõpuks jõudsime siiski otsusele, et elu on natukene väärt, kuigi Robin vist siiski hoolis järgmisest doosist rohkem. :)
Da-da-da-damm.. Sanna pidi selgitama Maibelile argumendi olemust. Ma VIST sain selle kuidagi tehtud, kuigi väitlusteooria pole siiski minu tugevaim külg.
LOOMADE KASUTAMINE SPORDIS JA MEELELAHUTUSES TULEKS KEELATA
Margo oli oma võlutrikid seoses IT-lahendustega tööle saanud ja mis nüüd toimuma hakkas, oli, et pidime koos kokku saama kuus argumenti, millest kolm jaatavat ja kolm eitavat argumenti. See nõudis meilt natukene nuputamist, sest nupp sellisel kellaajal nokkima saada on omaette kunst. Siiski saime sellega hakkama! *pai iseendale*
Ma hea meelega siin argumentidesse üksikasjalikult ei süüviks, mainiks ainult mõned värvikamad tähelepanekud:
Argumendi "Ära tee teisele seda mida sa ei taha, et sulle tehtaks" tõi Robin ÄÄRMISELT hea näite: "Teeme mõnikord sõpradega nalja, pannes parmule kõrre tagant sisse ja siis vaatame, kuidas ta naljakalt lendab. See on sama, mis inimesele panna tagumikust palk sisse, pole vist eriti naljakas." VÕIMAS. Robini kohta veel: minu arvates oskab ta rääkides endast sellise nunnu mulje jätta, samas olles ka jõuline. Sind on huvitav kuulata, Robin.
Maibel oli esimese korra korra VAPUSTAV! Tõesti, ta ei teinud üldse pause, rääkis huvitavalt ja tugevalt. Ole edasi ka nii tubli ja paari tunni pärast ei tee keegi vahet, et kes siin kaks aastat ja kes siin kaks korda käinud on!
Margo võttis kokku meie olengu jutuga konfliktide ennetamisest ning oma väitlusliku loogika ja buldooserliku suhtumise mõningase tagasihoidmise kasulikkusest.
Vaatasime ka lahedat videot. Selle leiab, kui panna otsingusse "Debate Delivers Dreams as seen on 60 minutes." Soovitan tõesti!
Sanna (kes just lõpetas oma kõige pikema postituse RaMi väitlusblogi ajaloos. *hingab kergendatult*).
