ROOSTA 2012

Seekordne suvekool, uue nimega 'väitlusakadeemia' oli mitmes mõttes teistsugune kui eelnevad neli - valitud programm ei olnud minu jaoks mitte niivõrd õppimaks väitlust ennast, vaid seda õpetama. Samuti oli väitlejatel võimalus valida erinevate töötubade vahel. Õppijatele uusi teadmisi tulid andma mitmed inimesed mitte ainult EVS-i, vaid terve Eesti elu koorekihist, näiteks TV3-e uudisteankur ja uudistetoimetuse juht Sven Soiver, NO99 näitleja Jaak Prints või Memokraadi (www.memokraat.ee) blogija Tarmo Jüristo.

Saabusime. 

Üks olulisemaid aspekte iga-aastase suvekooli juures on sotsiaalelu. Kuna seekord olid korraldajad piiranud tudengite osalust laagris, ei saanud tulla minu tavapärased laagrisõbrad. See pani mind veidi kartma - kellega seekord siis hommiku-, lõuna- ja õhtusöögilauas pidurdamatult naeru lagistada, tiimis olla või terve öö üleval olla ja kaarte mängida? Õnn soosib aga õnnelikke - ma leidsin endale kohe esimesel päeval uued sõbrad, kellega kõiki neid asju siiski teha, seega sain sotsiaalse aspekti suveakadeemist kätte.

Tutvumismängud.

Teine oluline põhjus, miks ma suveakadeemia kuupäevad oma kalendris alati vabastan, on atmosfäär. Kõik on nii sõbralikud. Maailmas on palju väga toredaid inimesi, aga Roostal kohtab neid, kes suudavad sõbralikkuse ühendada huvitavuse ja väljakutsuvusega ajule. See tähendab palju huvitavaid diskussioone ja ideed vastuseise ka väitlusväliselt, mida igapäevases elus palju ei teki. Ma mäletan kindlat diskussiooni sõpradega kell viis hommikul kämpingus nr 23 teemal "Kas sõna 'jaanalind' seletamisel võib kasutada sõna 'lind'?" Me ei räägi siin mitte lihtsalt vaidlusest ja kurjast jadast sõnadest, vaid sügavast lingvistilis-etümoloogilisest arutelust. Haigelt lahedaid vestlusi oli... palju.

Pildike treenerite töötoast.

Viimaseks, aga mitte vähimaks põhjuseks, miks ma suvekooli sügavalt südamest usun, on kõikide inimeste pühendumus. Igaühe eesmärk on areneda, saada paremaks, edasi liikuda. Ja olla kõige selle juures võimalikult kasulik ka teistele.

Valges on RaMikas Margareth algajate töötoas.

Suveakadeemia kohta käib väga hästi Winnie the Poohi tsitaat:  “How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.” Ja suveakadeemia ei tee mitte head-aega-ütlemist ainult väga raskeks, vaid uuesti tagasi tulemise tohutult kergeks.

Kommenteerib Margareth: 

Kui ma alguses kahtlesin, kas ennast Suveakadeemiasse registreerida või mitte, siis nüüd peale seda ülivinget üritust olen ma oma otsusega väga rahul ning järgnevatesse väitluslaagritesse panen ennast kõhklematagi kirja. Esimene asi koha peale jõudes, mis mulle tegelikult väga meeldis oli see, et korraldajad olid väitlejad ise majakestesse ära jaotanud. Seega sai juba esimese tunni jooksul teha tutvust uute inimestega. 

Kui nüüd üldisemalt rääkida töötubadest, siis ka nendega võis üpriski rahule jääda. Mina osalesin algajate programmis, seega olid formaaditöötoad seotud väitluse algtõdede õpetamisega. Näiteks osalesin ma töötubades nagu argumentatsioon, ristküsitlemine, eituse strateegiad jne. Minule, kes on natuke juba varem väitlusega tegelenud, oli palju informatsiooni, mis seal jagati, juba teada, ent siiski oli väga hea kõik need algtõed korra üle kuulata- aitas juba varem õpitut kinnistada. Kordamine on tarkuse ema ju siiski:) Aga ega kõik räägitu ei olnud ka mulle teada. Sain ikka päris kena portsu õpetussõnu oma teadmistelaekasse juurde. 

Samuti olid töötoad ka välisesinejatega. Väga lahedad olid need kolm tundi, mis said veedetud näitleja Jaak Printsi juhendamisel. Kui ma ausalt ütlen, siis mu ootused selle töötoaga olid küll natukene kõrgemale seatud, ent mingi pettumuse osaliseks ma küll ei langenud. Selle töötoa kohta oli kirjutatud, et õpetatakse lavalisi oskusi ning hääle kontrollimist. Hääle kontrollimisega ma küll ühtegi harjutust ega mängu seostada ei suutnud, lavalised oskused aga küll. Huvitav oleks küll olnud kuulda selle hääle kontrollimise kohta ka midagi, aga pole hullu, vähemalt väga lõbus oli ning võis rahule jääda. 

Hästi huvitav oli ka loeng vms Sven Soiveriga. Alguses need esimesed pool tundi küll nii huvitavad ei olnud, aga siis, kui kuulajad ise said küsimusi hakata küsima, läks asi väga huvitavaks. Ma küll ühtegi küsimust ise ei küsinud, ent õnneks kattusid teiste küsimused ka mind huvitavaga. Väga lahe oli. Eelnevalt nimetatud kaks loengut olidki vast mu lemmikud. Loeng Tarmo Jüristoga muutus natuke liiga uimaseks ja venivaks. Võib- olla oli põhjuseks ka magamatusest põhjustatud jube uni. 

Tõesti, ega ühelgi ööl ma kauem kui kolm-neli tundi ei maganud. Põhjuseks oli jube lahedad inimesed, kes sinna kokku olid tulnud. Koos sai mängitud maffiat, õuduslugusid räägitud, arutatud elu üle, avastatud, kui palju on ühiseid tuttavaid mul mõndade inimestega (Eesti on tõesti väike), ühe poisiga sai isegi füüsikastl räägitud. Need õhtud ning ööd jäävad kindlasti kauaks meelde, kuna inimesed olid hästi mõnusad ja lahedad. 

Korraldajatel oli ka väga hea idee teha laager kakskeelsena. Natukene jäi võib-olla selle puhul ebaõnnestunuks see, et siiski mingit erilist suhtlust eestlaste ja venelaste vahel ei tekkinud. Venelased olid kas siis oma loengutes või siis hoidsid oma vene seltskonnaga eemale. Korraldajate poolt oleks võinud olla rohkem organiseeritud mingeid üritusi, mänge vms , kus tõesti oleks olnud parem võimalus venelastega suhelda ning näiteks oma keelt harjutada. Toimus küll eesti-vene väitlus, ent reaalselt osa võttis ju kuus inimest. Pealtvaatajana oli küll lõbus ja huvitav seda pealt vaadata, aga mingit kontakti mul venelastega ei tekkinud. Kokkuvõttes oli Suveakadeemia igati õnnestunud ning ma olen väga rõõmus, et ma sellest osa võtsin. 

Pildike eesti-ja venekeelsest väitlusest teemal "Valitsus kaitseks lapsi Lady Gaga eest - Pravitelvstvo dolžen zašitu detei ot Lady Gaga."

Nalja ka natuke. Üks huvitav avastus: Väitlusseltsi liikmetele on väga omane sõne "cool". Kuulsin seda nii Karl Lälli, Margo, Siim Ruuli, Kai Klandorfi ning paljude teiste suust. :)