Täna tegime väitlusklubis erandi ning selle asemel, et pakkuda teemasid välja väitlusklubi liikmete poolt ning siis hääletamisega valida väideldavad teemad, olin omalt poolt ette valmistanud mõned keerukamad, aktuaalsed teemad. Osalt selleks, et väitlejaid kolmanda etapi eel proovile panna, osalt selleks, et rõhutada Economisti ja muu uudismeediaga regulaarselt kursis olemise vajadust.
- 1. ruumis: “Valitsus Euroopa Komisjonina kõnniks pigem Gary Linekeri, mitte Rishi Sunaki jälgedes.”
- 2. ruumis: “Senat kahetseb allveelaevade müüki Austraaliale.”
Teises ruumis oli kohtunikuks värskelt meie kooli kõnevõistluste võitnud Ramon Gelkov, kes andis väitlusele kommentaari kohapeal. Ta oli pooleldi rahul toimunud väitlusega, kõige rohkem jäi tema hinnangul puudu tuumatehnoloogia müügi osa- ja mõjupoolteks olevate riikide karakteriseeringust. Samuti oli probleeme väitluse raamiga, mis seati liiga kitsalt Austraaliale arvestades, et teema tahtis saada väitlust Hiina-USA mõju tasakaalust Kagu-Aasias.
Mina olin esimese ruumi kohtunik Minu kohtunikuleht nägi väitluse järgselt välja selline, millest juba paistab, et tegemist oli sisuka väitlusega.
Esimene oluline küsimus väitluses oli, kuivõrd saavad Euroopa riigid majanduslikku kasu immigrantide vastuvõtmisest. Valitsusel oli head toetavat materjali kasu tõestamiseks. Opositsioon tõstatas keeleoskuse ning arvestava osa madala hariduse probleemi oma 1. kõnes (op 1. argument). Nüüd sattus valitsus libedale teele. Esmalt üritati öelda, et keelekeskkonnas õpivad immigrandid uue kodumaa keele kiiresti ära. Kui opositsioon tõi siis välja suured immigrantide piirkonnad, kuhu sisserändajad koonduvad ning kus nad saavad edukalt oma keelega hakkama (Türgi linnaosade näitel Saksa linnades), asus valitsus rääkima sundhajutamisest. Osaliselt räägiti EL liikmesriikide vahel hajutamisest, osaliselt aga ka sama riigi sees eri piirkondadesse hajutamisest. See mõte, kuigi nii väitlustehniliselt ok kui ka sisuliselt ettekujutatav, oleks pidanud tulema valitsuse 1. kõnes, kus aga unustati üldse plaanist rääkida. Poole väitluse peal hakata looma plaani, mis lükkab ümber oponendi argumente, ei ole väitluses aus. Samuti, kuigi opositsioon seda välja ei toonud, sattus sundhajutamise mõte ohtlikult lähedale valitsuse teise argumendiga (Euroopalikud väärtused) vastuollu minemisele.
Teises väitlusküsimuses (Euroopa moraalne vastutus ja väärtused) tegi valitsus hea töö. Esimeses kõnes esitatud kujul oli tegemist tugeva ja korralikult tõestatud argumendiga. Opositsioon ürituas parreerida plaaniga, kus immigrantide kvooti vähendatakse aegamisi ning immigrantide vastuvõtmise vähenevate kulude arvelt toetatakse rahaliselt sihtriike, et oleks vähem põhjuseid emigreeruda sealt. Opositsioon möönis esimeses kõnes Euroopa moraalset kohustust, aga tahtis seda kohustust täita rahalise abiga lähteriikidele. Valitsuse ründas raha andmise ideed edukalt alates teisest kõnest praktilise tasandi kriitikaga raha väärkasutamise kohta, samuti kolmandas kõnes piiri tõmbamise põhjendamatuse kohta nende vahel, keda võtame ja keda ei võta vastu, eriti arvestades, et siiani on Euroopa riigid oma väärtustest lähtuvatl olnud pigem immigratsioonile avatud. Opositsioonil said selles väitlusküsimuses lõpuks mõtted otsa ja vastused taandusid turvakontrollide tegemisele, mis on juba puhas tehniline detail ja ei lükka ümber valitsuse suurt ideed Euroopalike väärtuse ja moraalse kohustuse kohta.
Viimane suurem väitlusküsimus lähtus opositsiooni 2. argumendist, mis rääkis ebaproportsionaalselt suurest koormast, mis tekib immigrantide vastuvõtmisel osadele EL liikmesriikidel (Itaalia, Kreeka). See argumend oli väga probleemne vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei olnud kumbki pool raamistanud väitlust Euroopa Liiduga. Arvestades, et nii Rishi Sunak kui Gary Lineker on Suurbritannia kodanikud, oli Euroopa riikidest rääkimine teistes argumentides põhjendatud. Kuid kuna UK ei ole enam EL liige, siis kitsendamine EL raami oleks vajanud kindlasti eraldi mainimist 1. kõnede alguses (kus seda ei tehtud). Teiseks oli antud argumend probleemne, sest Itaalia ja Kreeka koormus ja mured lähtuvad illegaalsetest immigrantidest. Ka Immigration Law, mille vastu Gary Linekeri kommentaarid olid suunatud, lähtub vähemalt osaliselt illegaalsete immigrantide probleemist, seega teema järgi oleks võinud argumenti pidada teemakohaseks. Kuid kuna kogu ülejäänud väitlus rääkis pigem legaalsetest immigrantidest (vastuvõtmise kvoodid jms), siis see illegaalse immigratsiooni argument oli ohtlikult lähedal raamist väljajäämisele. Loomulikult, arvestades, et valitsuse 1. kõne unustas sisuliselt raami seada, oli raami probleem väitluses läbi. Valitsus aga kumbagi ülalnimetatud lähenemist ei kasutanud selle argumendi nõrgestamiseks. Selle asemel valiti anda sisuline vastus, et EL jagab immigrante liikmesriikide vahel ringi, samuti toetab tekkivate kulude katmisega Itaaliat ja Kreekat. Esmaselt see ümberlüke toimis, aga opositsioon taastugevdas immigrantide vastuvõtulinnakute tööjõu vajadusega, mida pole võimalik rahaliselt kompenseerida (meditsiinipersonal, haridustöötajad, juristid). Nüüd said valitsusel head mõtted otsa.
Opositsioon üritas oluliseks mängida ka oma 2. kõnes sisse tootud 3. argumenti julgeolekuriskist, mis kaasneb ekstreemsete vaadetega indoktrineeritud immigrantide vastuvõtmisega. Valitsuselt sellele vastust ei tulnud, aga opositsiooni kiituseks tuleb öelda, et oma 3. kõnes nad ei unustanud seda argumenti, vaid tõid selle uuesti välja ning märkisid ära, et see jäi oponentidel vastamata. Ilma selleta ei oleks antud argumendil väitluses kaalu olnud, kuid tänu opositsiooni kolmandale kõnele tuleb seda argumendiliini otsustamisel arvesse võtta.
Igati hea ja sisuline väitlus kujunes sellest. Aitäh väitlejatele!
