Nagu ka tollasel väitlustunnil polnud kokkuvõtet, ei vaevu ma pikalt seda viimistlema, seega hüppan kohe selleni, mis meil kahe tunni jooksul toimus.
Ilma pikema jututa jagati meid paaridesse, mina ja Oliver, Sanna ja Robin ning Maibel jäi vabanevat väitlejat ootama, et teha üks tore 1v1 väitlus.Formaat selline, et jah-pool pidi tegema 2 4-minutilist kõnet ja ei-pool ühe 8-minutilise Teemad olid vastvalt Verised ja vägivaldsed spordialad tuleks ära keelata, Kas ühiskondlik töö peaks olema kooli kohustuslik osa ning Kas ravimite reklaam peaks olema keelatud?
Alustasid Sanna ja Robin ühiskondlikul teemal. Sannale omane teema lausa ja ta oli vist asjas nii sees, et unustas ära, et ta peab ka teise kõne tegema. Seega teine kõne tuli täiesti improna, ja väga hästi tuli välja. Robini kõne jäi meelde muheduse ja huumori poolest.
Enda ja Oliveri kõnet ma ei hakka kommenteerima, sest ennast pole ilus kiita.
Maibel ei üllatanud enam kedagi, talt tuli jällegi äärmiselt hea etteaste. Sanna unustas JÄLLE ära mida ta tegema peab ning pool-impro vastas ta vägagi väärikalt Maibelille. Jah-poole teine kõne oli hästi strukturiseeritud, võib-olla veidikene ebalev kuid üldpilt oli küll armas.
Järgnevalt leppisime kokku näidisväitluse järgmise päeva hommikuks, ning loosisime tiimid. Kusjuures näidisväitlus tuli väga hästi välja ning 9dikele meeldis. Äkki näeb mõnda järgmises väitlusringis?
Grand finale oli minu ja Robini väitlus teemal alaealistele vanglakaristuse määramine kuritegevuste eest on põhjendatud. Robin paitas kõigi kõrvu oma metafooride ja võrdlustega ning kokkuvõttes oli meeldiv väitlus.
Margo lõpetas tunni, rõõmustades selle üle kuidas kõigil on oma erinev stiil ja nägu ja et tema õpilased ei tule nagu vorstid vorstivabrikust, kõik ühte moodi.
Ühel päeval ootasime koos Villemi, Hannuse ja Sten-Oliveriga Margot, aga ta ei tulnud ega tulnud. Toho tillae, mõtlesime, kas tõesti leiab aset uskumatu sündmus ja Margo jääb tõesti hiljaks?
Nii see oli, sain teada sõnumist, mille järgi pidime võtme turvamehe käest sebima ning hakkama jutlema teemal: ÕPETAJAD EI TOHIKS SOTSIAALMEEDIAS JAGADA ERAELULIST INFORMATSIOONI.
Ehk normaalselt ja ajusõbralikult väljendudes: Kas õpetajad ja õpilased võiksid Facebookis suhelda rohkemast kui et "Mis homseks õppida jäi?" Põhimõtteliselt on see konservatiivsus vs liberaalsus, vähemalt minu arvates.
Selleks, et meid ikka enesekindlate ja uhketena hoida (*insert irony here*), vaatasime ühte videot küsimustevooruga, kus üks tegi teise oma võimsate küsimustega pihuks ja põrmuks.
Ja siis järgnes küsimus, et mis meid neist eristab. See on päris hea küsimus. Järgneb ilusate küsimuste küsimise väike juhend.
Kas-küsimused on head.
Lase teisel vastata sulle nii kaua kui SUL vaja on, aga ära ole ebaviisakas.
Ära ole üldse ebaviisakas - kohtunikele see ei meeldi!
Sea olulisele kohale oma tunnetus - mida küsida ja milline meeleolu seada.
Leia mingi loogikaviga vastase jutus ning rihi sellele oma küsimustega.
Eraelulised ja isiklikule kogemusele toetuvad küsimused sakivad.
Arvamus ei ole isiklik kogemus.
Leia paar uba küsitluste voorust, mis anda oma kaaslastele.
Retoorilisi küsimusi võib küsida.
Küsimustik seab suuresti õhkkonna, kas lõbus või väga tõsine.
Kuna aega oli üsna vähe, siis tegime sellise süsteemi, kus võiskonnas üks teeb kõne ja teine keskendub küsimustele.
GIRLS VS BOYS ehk Maibel ja Sannuska versus Hannus, Villem, Oliver.
Hannus alustab kõnega. Nende põhipunktid olid:
a) Akadeemilisus on eelduseks headele tulemustele, professionaalsed suhted õpilaste ja õpetajate vahel on eelduseks akadeemilisusele. Selle punkti heaks näiteks tõi Hannus materjalist jutu Florida õpetajast, kes osales peol, kuhu kutsuti ka meesstrippar, kellega tehtud fotod viisid tema vallandamiseni.
b) Objektiivsust mõjutab selline suhtemine, kuna oma sõbrale ei pruugita kuuletuda, samuti võib selline korraldus viia õpetaja-õpilase vahelise põlastamise või eelistamiseni.
Järgnes minu küsimustevoor, mille jaoks mul oli PALJU häid küsimusi, tõesti oli! Aga läks halvasti ning küsimused tundusid klassi ees totrana ning mõttetuina. Ma ei saanud aru, kuhu ma küsimustega rihtisin, seega võib ütleda, et edasised minutid möödusid üsna masendavaina.
Tuli Maibeli kõne, millega ta mind TÕESTI positiivselt üllatas. Ta rääkis väga rahulikult, tema loogika oli nii hea, ta kohanes komistades IMELISELT, mõeldes välja uue loogika ja punktid. APPROVE! Ahjaa, ta oskas tuua lavale kauneid emotsioone. Tubli, Maibel, jätka nii ja sa oled uus täht meie taevas!
Järgnes samuti küsitlus, mille viis läbi Villem. See oli äge ja küsimused olid head.
Oliveri kõne oli järgmine. See oli nii hea! Tema hääles on mingi autoriteet, mis paneb kuulama, ka tema kehakeel oli ilus vaadata. Ta oli nii loogiline. Huumor oli ka olema ("Kui Hannus käsiks mul kirjutada 20-lehelise kirjandi, saadaks ma ta pikalt, kui seda aga käsiks teha keegi väga autoriteetne õpetaja, teeksin selle ära."). Võib-olla mõjus ta siiski natukene hirmutavalt oma kerge agressiivsusega. Ta tegi oma struktuuris ka huvitava lükke, pannes kokku 2. ja 3. argumendi.
Meie väitlusest jäi seekord Margo arvates puudu kriteeriumi seadmisest, mis oleks terve väitluse hoopis selgemale rajale pannud. Selle puudumine "ajab väitluse segaseks ja fookuse kõrvale."
Selle korra staarväitleja tiitli saavad Maibel ja Oliver, sest nad olid kadestamisväärselt head.
