V: Väitlemine ON eluohtlik ala…

T: Ma mäletan, et kunagi kui Margo RAM’i väitlust tuli õpetama, muutus üsna pea klubi kogunemiskohaks D32 - Mareku (mees, kelle kiirete käte kohta liiguvad Sindis ikka veel legendid) klass. Ma imestasin kohe, millise muretu ilme ja kiirusega Margo Mareku väärtuslikke kaarte kokku keris ja vajadusel ka eest ära tõstis. Marek on nimelt see mees, kellega kuldset keskteed ei leita, sest vajadusel sööb ta sind oma pilguga ära. Nüüd ma muidugi olen kuulnud, et ta on lapse saanud ja pehmeks muutunud, aga meie elasime EPMA (enne pehmeks muutumise aega). Siis oli Marek veel elukardetav mees. Ma siiani vahetevahel mõtlen, et mis sai sellest poisist, kes lõhkus Mareku kaardikepi, mis oli tõeline reliikvia. Kuuldavasti lõi üks kutt vahetunnis selle lihtsalt pooleks. Kas teda pärast seda nähtud on, ei tea.

V: Tagasi tulles Mareku maakaarte kokku keriva Margo juurde, siis Margo on üks tõestus selle kohta, et väitlemine toob kaasa julguse. Julguse nii kokku kerida elukardetava mehe maakaarte kui väljendada oma arvamust ühiskonnas. Kindlasti mõnel inimesel on seda julgust algselt rohkem sisse süstitud, teistel on seda vaja veidi enam välja arendada. Väitlusklubi on see koht, kus mina tundsin, et see külg minus tugevalt edasi arenes. T: Teatud määral ma küll avaldasin oma arvamust juba enne ja olin üsnagi aktiivne, aga väitlusest sain veel teise olulise oskuse – teha ennast paremini mõistetavaks ehk mu mõtted muutusid teistele selgemaks, kõne artikuleeritumaks, žestid mõõdetumaks ja tähenduslikumaks.

L: Veidi oma juttu üle lugedes jääb selline ususekti värbaja tunne, aga ega teatud mõttes ta seda ongi – E: sa usud, et väitlus on sulle kasulik, sa usud, et väitlus muudab midagi sinu elus ja sa usud, et see keskkond, kus olla, on väga mõnus. T: Kõige toredam on see, et mina seda kõike avastasingi. Kohati isegi mõtlesin, et sain meie väitlustundidest rohkem teadmisi kui ma koolipäeva jooksul omandasin. V: Tagasi vaadates saan aga veel aru, et need on teist sorti teadmised – loogiline mõtlemine, mida heal juhul õpetatakse kaudselt mõnedes reaalainetes, esinemisoskus, mida ei õpetata otseselt üheski aines, aga mis on hädavajalik

erinevate koosolekute juhtimiseks ja avalikuks esinemiseks, ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse suhte mõistmine – õppisin eristama emotsioone argumentidest, kuigi päriselus on need tihtilugu seotud ja emotsioon ongi argumendi üks osa, aga on hädavajalik sellest aru saada, kust lõppeb ratio ja algab emotio, mõistmaks, kuidas nendega ümber käia ja kuidas nii endast kui teistest paremini aru saada ja inimesi ka suunata.

V: Ma ei tea, mis saaks, kui ma oleksin väitluse enda jaoks avastanud alles praegusel hetkel, kas ma leiaksin oma päevades sellist aega, et väitlusega nii tegeleda, nagu ma seda kooli ajal tegin ja kas üldse praegu see kogemus sellist mõõtu välja annaks? Ma kaldun arvama, et väitlusring kui üks koosmõtlemise vorme on kõige viljakam just kooli ajal. Hiljem tulevad juba teised, aga mitte vähem huvitavad võitlused, mida võidelda. Hea on, kui oled nende jaoks väitlussüsti saanud.

V: Väitlemine on eluohtlik ala … aga teeb julgeks!

Siinkohal tervitused minu kunagistele väitluspeerudele (peer siis kui väitluskaaslane muidugi).

Miks tegeleda mõtlemisega?

Margo palus mul jagada Teiega paar sõna sellest, miks väitlemine hea on, aga ma loodan, et Sa, Margo, annad mulle andeks, et ma seda ei tee. Ma tahan pigem rääkida sellest, mis kasu on mulle toonud neljapäevased kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia-slash-headesõpradekoosviibimise tunnid. Väitlemine üksi on küll tore, hea ja kasulik, aga see, mida meie koos tegime, on midagi palju rohkemat. Seega ei räägi ma pelgalt väitlemisest, vaid mõtlemistundidest RaM koolis.

Sa võid ju esialgu mõelda, et “Pff, misasi see väitlemine on?! Ma võin kodus kempsus (number kahe ajal) ka argumenteerida. See on ju iizi. (Leivapäts on hea, sest ta maitseb mulle.)” Tegelikkuses on aga nii, et me õpime koolis suure hunniku fakte. Näiteks, et “mitokondrid sünteesivad aju frontaalsagaras vesinik-sulfiidi (tegelikult mitte)” Aga mis sa selle teadmisega peale hakkad? Ma mäletan, et kooliajal võisin selle fakti ära küll õppida, aga reaalset väärtust ta mulle ei andnud. Väga tihti mõtlesin, et miks ma seda õpin või et kellele seda vaja on? Mul ei olnud selle teadmisega reaalselt mitte midagi peale hakata. Mis kasu mul on sellest, et ma oskan ruutfunktsiooni parabooli ekstreemumpunkte leida? Keskkooli ajal oli põhiline mõte ikka pigem, et kust lapsed tulevad (siiamaani on... päriselt ka, kust nad tulevad??). Kui keegi ei ütle mulle, miks seda vaja on, ei jäta ma seda meelde ka. Väga tihti ei öelda ka.

Mis me siis neljapäevastes kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia- slash-headesõpradekoosviibimse tundides tegime? Väga tihti me mõtlesime koos olulistele asjadele. Valimisea langetamine on põhjendatud. On või? Ma ei tea. Las ma mõtlen... Oota, kumb pool ma olen? Aa.. ee.. Päris ongi!

Väitluses läbimõeldud, arutatud, väideldud teemad mitte ainult ei laienda su silmaringi, vaid nad muudavad su mõttelaadi. Loomulikult ei jõua nädalas paar tundi väitlemisega tegeledes kõike üle käia, aga sealt saadavad kuulamise ja analüüsioskused muudavad sind ka matemaatika ja bioloogia tunnis teistmoodi mõtlema. Miks on hea teada parabooli ekstreemumpunkte? Aga sellepärast, et, näiteks, nii võin ma leida kõige odavama viisi suure masinaga metallist purke toota (majanduses ja ettevõtluses kasutatakse selle funktsiooni uurimist s*taks palju). Miks ma seda tean? Üks põhjus on võib-olla see, et ma õppisin ülikoolis majandust, aga teine, ja veel olulisem, põhjus on see, et sain väitlustundidest külge pisiku “miks?”. See oli koht, mis aitas mul mitokondrite vajadusele mõelda.

Ma võin julgelt väita, et lisaks parimatele sõpradele, üüratule kogemustepagasile, seljakotitäiele teadmistele, hunnikule kaka-pissi naljadele ja piletile ülikooli (Margo kirjutas mulle ülikooli soovituskirja) aitas väitlustund mul enda jaoks paika loksutada väärtushinnangud. Margo väitlustunnid annavad sulle tõuke mõtlemise suunas. Päris mõtlemise suunas. Selle eest sulle tänud, Margo.

Ahjaa, ja kui sa seda loed, Kair, siis MAKSA VÕLG ÄRA, RSK!!! 17 EEKi!!

P.S. – kui keegi teab, kust lapsed tulevad, siis email arturelme(ät)gmail.com.

Väitlemisega tuleks tegeleda!

Väitlusest saab väga palju kasu. Erinevad teemad, suurem silmaring, paremad võimalused tulevikus... Noh, eks me kõik alustame mõne sellise mõttega. Et saada väljendamisoskust või hoopis viia end kurssi mõne teemaga või lihtsalt proovida kõnekunsti piire. Sellepärast võime me ju alustada väitlemisega, kuid puhtalt sellepärast mina poleks väitlusega tegelema jäänud.

Väitlus algab nagu iga teine hobi. Õpid ära reeglid, treenid, treenid ja siis läheb huvitavaks. Õpid ära kuidas rääkida väikestest lastest nii, et kõikidel tuleb pisar silma ja majandusest nii, et kõik tahaks plaanimajanduse peale tagasi minna. Need erinevad väljakutsed tekivad väideldes, kuid ka sellepärast ei väitleks ma juba 6 aastat.

Toredad inimesed. Neid tõesti jagub igale poole: jalka trenni, korvirõnga alla, ujula basseini ja isegi Timo juurde reede õhtul filmi vaatama :). Aga väitlusinimesed on teistsugused, natukene "imelikud". Alguses on see väga hirmuäratav, kuidas pealtnäha normaalsed inimesed võivad vahel harjutamiseks lolli juttu ajada ning seda 5 minutit järjest või teha iroonilisi märkusi, jäädes samas täiesti korrektsuse ja hea maitse piirile. Näiteks öelda McDonalds'is teenindaja lause: "Have a nice meal!" ( +smail, nagu nad seda tegema peavad ) peale sümpaatselt vastu: "Have had better, thank you!" Aga kõik huvitavad inimesed ei ole ka mitte väitlusklubis. Seega puhtalt inimeste pärast väitlusega tegelema hakata oleks midagi uut.

Raske on tuua välja ühte head asja, miks hakata tegelema väitlusega. Väitluse suurimaks plussiks on, et kui sa oled korra sellega tegelenud, siis terve elu saad sa seda kogemust kasutada. Autosõiduga on näiteks nii, et kui oled väiksena autoga sõitnud, siis annab see olulise eelise teiste ees autokoolis - väitlusega, kui oled kunagi kõnekunsti ja veenmisega tegelenud, annab see olulise eelise igapäevases suhtlemises. :)

Aitäh Margole.

Afganistaanist, ju jitsust ja madalatest ootustest

Käisin nädala alguses Kuressaares, Saaremaa Ühisgümnaasiumis läbi viimas kõne- ja väitluskunsti koolitust. Mul oli 2 päeva aega, et oluliselt tõsta sealsete väitlejate taset. Seadsin koolitatavatele kõrged arengueesmärgid ja mulle mõnevõrra üllatusena said nad suurepäraselt hakkama. See viis mind mõttele, et äkki ma poputan RAMi õpilasi natuke liiga palju, sean lati liiga madalale. Otsustasin neljapäeval proovida. Liiati oli Sanna paar nädalat varem vihjanud, et ta pole tundnud enda puhul suurt arengut argumendi analüüsi oskuses.

Tunni alguses rääkisime veidi sellest, kus ja kuidas oleme väitlustunnis omandatud oskuseid kasutanud väljaspool klassiruumi. Seejärel hoiatasin, et tund saab olema keeruline ning vajab suurt keskendumist. Tunni teemaks oli argumendiõpetus tase 2, kus argumente ehitatakse juba 2 või enama eelduse kaudu. Teemagi, millega uuel viisil argumentide moodustamist harjutada, sai pigem keeruline: "Sõda läänevastaselt meelestatud režiimidega on põhjendatud." Rääkisime Afganistaanist, Põhja-Koreast, Iraagist.

Seletasin uutmoodi argumendi ehitamise võimalust ja joonistasin tahvlile erinevaid skeeme. Minu jätkuvaks üllatuseks polnud teemast arusaamine väitlejatele üldse nii keeruline, kui olin arvanud. Kui palusin grupitööna luua õpitud skeemi alusel üks näidisargument, läks Oliveri, Tõnise ja Maibeli grupil küll veidi aega, kuid tulemusena valmis neil mitte kahe, vaid juba kolme eelduse kaudu ehitatud argument.

Tunni lõpus küsisin tagasisidet, et kas sama raskeid tunde võib ka tulevikus teha. Vastus oli sarnane, mille Neo annab Tank'le peale Ju Jitsu õppimist: "Hell yes!"

Jällekord olin oma õpilastest täielikus vaimustuses ning natuke solvunud enda peale, et olin nende võimetes kahelnud.