PINTSAK JA VIIMANE ENNE SUVE

Meil on juba välja kujunenud traditsioon, et paar-kolm inimest on alati Margot ootamas või tulevad üsna samal ajal ja siis on veel 10B poisid, kelle tulekut on kuulda ja tunda maapinna värisemisest juba kooli teisest otsast. 27ndal mail olid need tublid inimesed mina, Alex ja Sten-Oliver, aga need valjud poikad Robin, Tõnis ja Karl.

Me tegime kõigi rõõmuks ROLLIKAAAT! Ja see oli selline vägev rollikas, et kõned olid olemas, ristküsitlus arutelu vormis ka olemas ning rollid olid ka olemas. Samas oleks võib-olla kasuks tulnud huvitavusele, kui rollid oleks olnud veidi täpsemalt defineeritud: näiteks, et mina ja Karl aka ajakirjandustiim oleksime olnud Mihkel Kärsna ja Priit Hõbemägi, ametnike ridades (varjunimedega Tõnis ja Oliver) tegelikult Harri Miilits ja Yana Toom ning ettevõtjatena, kes RaMis olid Robin ja Alex, oleks olnud reaalsuses vennad Rebased.

Teema oli: DEMOKRAATIA VS TOTALITARISM!

Kui alguses tundus see mulle nii must-valge, minu jaoks ei olnud küsimustki, et kumma mina valiks, siis peale lühikest arutelu muutus kõik hallimaks. Selgus, et võivad tegutseda ka HEAD absolutistlikud valitsejad või et ainuvõim ei tähenda tingimata, et ajakirjandusvabadus ära kaob. Edasi väitluse juurde.

Esimese kõnega õnnistas meid Robin. Tema ja Alexx seisid üllatuslikult totalitarismi poolt. Robin oli minu arvates veidi aeglane. Võib-olla oli ta väsinud, aga tavapärast Robinlikku teravust ja särtsakust ma ei näinud. Siiski, nende mõtted sisaldasid tuuma. Näiteks: totalitaarsel valitsejal võib(vad) alati olla nõunik(ud), kes aitavad valitsemist organiseerida ja abistavad teda oma otsustes. Oluline oli samuti punkt, mis tõi välja, et riik reguleerib väikeste firmade olemasolu, alles jäävad suured haid. Kas siiski pole riigile hea, kui on suurem konkurents ning rohkem firmasid, kes töökohti loovad? Räägiti, et ainuvalitsemine vähendab bürokraatiat ning et räpased äritülid saab riik ära summutada. Robinlik aulik huumor oli olemas ning näitlemine mingil määral samuti: olin kirjutanud märkmetesse, et ta jättis selline täissöönud ärimehe mulje, kes konkurendid ärimaastikul laiaks litsuks. Järgmiseks kõneks söö hästi ja maga välja, Robin!

Sobiva meeleolu ja küllaldaste pausijuppidega vürtsitatud kõne tegi Tõnis. "Mul on üks unistus... Unistus süsteemist." Nii ta alustas ja me kõik värisesime toolil, oodates, et mis süsteem see siis ikkagi on, mis Tõnisele meeldib, mis ametnikele meeldib. Ta rääkis ja rääkis, aga keegi seisis mu juhtmete peal ja ma ei saanud päris pikka aega aru, kumb ikka nende lemmik on. Siiski-siiski: nende jaoks oli ideaalsem demokraatia. See on nende arvates aus ja läbinähtav süsteem, samuti tundus neile vale, et ministeeriumid alluksid valitsejale, mis nende mõte siis oleks? Tõnis, järgmine kord räägi rohkem asjast, aga ära ära kaota oma nalja. Meile kõigile meeldis puudega president, eriti hiljem koos seletusega hüpnoosist ja salasõnast, mis hulluse vallandab. Pintsak oli samuti aasta huumor (Tõnis räägib ja viipab Oliveri poole, öeldes "Mina ja minu pintsakuga sõber arvame, et..." Loomulikult ei olnud Oliveril pintsakut.)

Ajakirjanik Karl astus ette ilmselge meelekindlusega ja mõjus nagu ninasarvik, kes sihtkohani jõudmiseks kasvõi terved külad maha võtab. Pooldasime demokraatiat, kuna see on läbinähtavam süsteem. Karli puhul on kiiduväärt tema 'outside-the-box' mõtlemine, ehk ajurünnakut tehes ei jooksnud ta kinni, vaid ideede puudumisel suundus ta lihtsalt teise külje poole, ehk majanduslik osa (mis meeldis kindlasti ettevõtjatele). Olulised teemad tema kõnes: kui valitsejal on võimalus teda kritiseerivat inimest tsenseerida, ta seda ka teeb. Esinemise poole pealt oli teda kirjeldav sõna minu arvates mõjuv. Ta ei kaotanud pead ega olnud vait. Võib-olla oleks kasuks tulnud veidi vürtsi ja näiteid.

Troonile astus valitseja Margo, kes pildi üldse teiseks muutis.

Räägib see, kes seisab kivil

Sanna detailsete ja värvikate kirjelduste kõrvale julgen ma vaevalt oma kõhedaid ridu seada, aga aja loo kirjapanemiseks võtan siiski julguse kokku ja proovin eelmisest klubist mõned pildikesed salvestada.

Pilt 1. Kevadine muru on pehme ja roheline, päike paistab maikuule ebatüüpilise kuumusega hoolimata hilisest pärastlõunatunnist, merelt puhub jahutav tuul. Väike seltskond paaridesse jagunenud väitlejaid istub murul ja lehitseb sama päeva Postimehe eksemplare. Esmalt vaatab iga paar läbi kõik ajalehe artiklid ning arutleb ja hindab, kas tegemist on sisuka, ühiskonnale olulist temaatikat kajastava looga või ruumitäiteks kokkukirjutatud tühisusega. Peale ühist aruteluringi valib iga paar välja enda TOP 3 artiklid sisukuse ja informatiivsuse alusel. Vahetame mõtteid ajakirjanduse rollist ühiskonnas ning toimetaja võimalustest lugejate suhtumist mõjutada, näiteks pealkirjade, lugude külgedele paigutamise ja fotomaterjali valikuga.


Pilt 2. Aeg mõnikümmend minutit hiljem. Koht paar meetrit nõlva mööda allpool. Robin seisab kivi otsas ja seletab, miks Postimehes toimuvad online-väitlused peaksid jätkuma. Vastasvõistkond on seisukohal, et väitlused võiksid toimuda, kuid ainult kahe eksperdi vahel, mitte eksperdi ja väitlusseltsi inimeste vahel. Kasutame lühendatud aegadega Ameerika parli formaati, kolmeliikmeliste võistkondadega. Robin on selle õppeaasta jooksul oma kõnede sisukuse ja esituse sujuvusega teinud olulise arenguhüppe, ootan iga kord huviga tema sõnavõtte. Vahemärkused on siiski veidi harjumatud ning neid esitatakse kogu väitluse jooksul pigem vähe. Väitlus on huvitav, kuigi näiteid ootan peaaegu alati rohkem, kui neid väitlustes tuuakse. Küllap pean veel rohkem kordama lugude olulisust.

Pilt 3. Aeg mõned minutid kuus läbi. Koht taksos teel linna. Sanna ja Alex räägivad tagaistmel järgmise päeva emakeele tunnist, kus tuleb esitada kõne vabalt valitud teemal. Alex, mõistagi, kavatseb rääkida igavikulistest teemadest - elust, universumist ja kõiksusest. Saan tema kõne teksti alles vahetult enne kesklinna jõudmist ning läbi lugeda enam ei jõua. Luban hiljem õhtul saata mõtteid ja kommentaare. Sanna kõne Ladakhi kooli rajamisest jõuan läbi lugeda. Mõnusalt tasakaalus on sisuline jutt ja emotsioonide ehitamine. Oskan ainult mõne väikese kommentaari teha kõne teksti osas. Mul on super õpilased!!!

Sellised pildid siis eelmisest väitlusklubist. Ülehomme juba uued elamused ja loodetavasti juba Sanna sule läbi.

APOKALÜPSIS JA AVATAR

Kolmeteistkümnendal mail ootasime me kõik Margot üleval, Mareku klassi juures, aga mida ei olnud, see oli Margo. See oli imelik, sest, noh, tema juba ei hiline. Siiski lõpuks liikus ta sujuvalt treppidest üles meie juurde ning kõik rõõmustasid, sest tund pidi toimuma õues.



Leidsime oma koha mere ääres, yin-yang kivi juures. Seal nautisid kõik hetke päikest ning siis leidis Margo, et võiksime rääkida juttu, lihtsalt niisama, ilma kõnede formaalsuseta. Teemastiku pidime leidma meist ümbritsevast. Ausalt, see meeldis mulle hullupööra, just see, et see tuli rohkem südamest kui mõistusest ja nägin nii Sten-Oliveris kui ka Alexis külge, mida varem pole märganud. Me kõik leidsime, et väärtused, millele peaksime keskenduma, on pigem inimese sees. Ning et meie ümber on nii palju ilusat, kui seda osata märgata.



Omamoodi ja südantsoojendav oli ka meie vestlus teemal "The complexity of simplicity" ehk "Lihtsuse keerulisus", mis algul toimus duodes-triodes, hiljem aga kõik koos. Kui mina ja Oliver saime oma asjad aetud paari minutiga, siis teiste otsus oli asja veidi süvendatumalt käsitleda. Ilmselgelt ajasime meie lihtsat jada, Villem, Alex ja Tõnis aga keerulisemalt. Just nii me ju üksteist täiendamegi - kokku tuleb mõnus täpselt paras jutt.



Margo tagamõte (nagu tal need ikka on) seisnes selles, et mõnikord tuleb keerulisi asju osata lihtsamalt seletada, eriti väitluse kokkuvõtetes, eriti kolmandates kõnedes, eriti nende kokkuvõtetes. Siis on abiks süsteemsus ja struktuur (see meie lemmiksõna) ning oma selgroo ühe sõnaga välja ütlemine. Ka tuleb kohtunikele kont hambusse anda, küsides näiteks: "Mis on siis väärtuslikum, kas materiaalne heaolu või vaimsed väärtused?"


Meie teema oli "Majanduskasv on olulisem kui loodushoid".


Jah-poolel võitlesime mina, Tõnis ja Oliver, ei-poole puukallistajad ja murulakkujad olid aga Alex, Villem ja Margo.



Tulle viskusin esimesena mina. Tõin sisse meie kaks liialt tugevat argumenti, milledeks olid a)raha ja b) apokalüpsis. Põhiliselt seisnes a argument selles, et läbi pideva rahavoo suurendamise saame toota uusi tehnoloogiaid ning peale selle VEEL hüvesid. B põhimõte oli see, et kuna on kindel, et maailmalõpp saabub niikuinii, siis milleks oma viimaseid päevi vireleda, pigem korraldame peo! Ka oli huvitav meie suhtumine kosmosetehnoloogia arengubuusti, nimelt oli meil olemas ka varuplaan: kui emake Maa otsad annab, läheme järgmisele planeedile ja siis järgmisele ja siis järgmisele. Ja siis järgmisele. Ma sain täitsa hakkama, struktuur oli olemas. Mis mind NAAAATUKENE põrmustas, oli ristküsitlus. Küsitleja - Margo. Edasisi kommentaare pole vist vaja.



Üles hüppas ei-poole Alex. Tema rääkis rahulikul ja autoriteetsel toonil sellest, kuidas majandusest tekkinud probleeme on rumal hakata parendama majanduse teel. Lisaks maalis ta ka kuulajaskonna ette 2 pilti: üks sellest, mis juhtub, kui majanduskasvu taga hakkame ajama ning teine rohelise eluviisi levimisel tekkivast maailmast. Mulle meeldib alati Alexi juures see, et ta ei kaota pead ja räägib rahulikul häälel, loogilist juttu, seletab asjad lahti ja jälgib aega ka. Viis pluss!

Sellele vastas Sten-Oliver aka Oliver. Ta ilmselgelt teadis, mida ta teeb. Mõnusal, talle omasel kergelt iroonilisel toonil rääkis asjast nagu asi on, ehk et majandust enam olematuks teha ei saa, pigem on arukas selle hüvesid ära kasutada ka looduskeskkonna eest hoolitsemisel. Ńäidetena jooksid läbi inimeste harimine (ka looduskeskkonna hoidmise suunas), arengumaade arenema panemine ja üldised lihtsad majanduslikud hüved. Meie teisest argumendist arendas ta asjalikuma kui mina, rääkides sellest, et naftal maa sees pole väärtust, eriti kui maailmalõpp kindel on. Ka ristküsitlus sujus positiivselt, küsitleja oli Alex. Kaks rahulikku meest küsisid üksteiselt mõistlikke ja arukaid küsimusi, kumbki vastase provokatsioonidele ei allunud. Hea ristküsitlus oli, kuna sisaldas kasulikke mõtteid mõlemale poolele ja toetas väitlust mõnusalt.

Peale Oliveri tuli Villem. Noor poiss küll, aga üllatavalt arukas. Pealegi oli tema paralleel Avatariga väga-väga hea. Olles isegi nüüdseks juba Avatari näinud, võin juba üht-teist navide kohta isegi pajatada. Villem aga oli palju mõistlikum ja isegi strukturiseeritum kui mina tolle väitlusstaaži ajaks. Ka üllatas mind positiivselt tema huvitav mõtlemine, mis mõnes mõttes vaakus fantaasia ja reaalsuse piirimail. Pole õigemat kohta ju sellise kõne jaoks kui meie kool! Ka ristküsitlust talus Villemjuška hästi, EI ALLUNUD PROVOKATSIOONIDELE!


Mõnus mees Tõnis oli järgmine. Endale iseloomulikul moel jutustas ta kõigile ERITI arusaadavalt, miks siiski peaksime majanduskasvu eelistama. Vastates Villemi näitele Avatarist, tõi ta toreda näite Star Wars'ist, kus hävitati planeete nagu sipelgaid, siiski saadi hakkama. Oh,Tõnis jääb Tõniseks ja see on nii hea, kuna just omapära ja huumor, lisaks veel veerev jutt teevad tema kõned huvitavaks. See ei tähenda, et ta oleks sisutühi, pigem on minu arvates vastupidi. Võttis ilusasti väitluse kokku ja tõestas erakordselt veenvalt, miks apokalüpsisesse peaksime siiski uskuma.

Ei-poole kolmas kõneleja ja ühtlasi kokkuvõtja oli Margo ja kui ma tema kõne ja küsitluse peale mõtlesin, tuli mulle meelde väljend passive-aggressive. Ja see oli väga hea. Tema miimika on super, ka kehakeel oli paigas. See on Margo, eksole, nii et pole millegi pärast nuriseda. Ta sobitas oma kõne hästi keskkonnaga ja rahulikult seletas kõik nii lahti kui vaja ja nii lihtsalt kui võimalik, pannes sobiva punkti kogu sellele "The complexity of simplicity" jutule. Sisulise poole pealt tõi Margo väga hästi välja meie väikese loogikavea selle koha pealt, et majanduse tagajärgi majanduskasvuga parandada pole mõtet. VÄGA positiivselt kokkuvõttev.

Kõige rohkem meeldis mulle juturing ümbruse teemadel ning hea huumor Avatari ja Star Warsi teemadel. Päike oli meile kõigile positiivset mõju avaldanud, olime kõik veidi uimased, aga naljakad.

Sanna (lamab murul): Oh, see kuumus teeb mind nii uimaseks...

Tõnis: Oi, vabandust, ma lähen siis kaugemale.

PS: Kui keegi soovib, siis oleks väga teretulnud, kui keegi võtaks kaasa fotomasina, sest meist pole piisavalt pilte, eksole? :D

Lisaks, andke oma personaalse arengu punktid näiteks Margo meilile (margo.loor@gmail.com). S´kaala on ühest 30ni.

Sanna.