Afganistaanist, ju jitsust ja madalatest ootustest

Käisin nädala alguses Kuressaares, Saaremaa Ühisgümnaasiumis läbi viimas kõne- ja väitluskunsti koolitust. Mul oli 2 päeva aega, et oluliselt tõsta sealsete väitlejate taset. Seadsin koolitatavatele kõrged arengueesmärgid ja mulle mõnevõrra üllatusena said nad suurepäraselt hakkama. See viis mind mõttele, et äkki ma poputan RAMi õpilasi natuke liiga palju, sean lati liiga madalale. Otsustasin neljapäeval proovida. Liiati oli Sanna paar nädalat varem vihjanud, et ta pole tundnud enda puhul suurt arengut argumendi analüüsi oskuses.

Tunni alguses rääkisime veidi sellest, kus ja kuidas oleme väitlustunnis omandatud oskuseid kasutanud väljaspool klassiruumi. Seejärel hoiatasin, et tund saab olema keeruline ning vajab suurt keskendumist. Tunni teemaks oli argumendiõpetus tase 2, kus argumente ehitatakse juba 2 või enama eelduse kaudu. Teemagi, millega uuel viisil argumentide moodustamist harjutada, sai pigem keeruline: "Sõda läänevastaselt meelestatud režiimidega on põhjendatud." Rääkisime Afganistaanist, Põhja-Koreast, Iraagist.

Seletasin uutmoodi argumendi ehitamise võimalust ja joonistasin tahvlile erinevaid skeeme. Minu jätkuvaks üllatuseks polnud teemast arusaamine väitlejatele üldse nii keeruline, kui olin arvanud. Kui palusin grupitööna luua õpitud skeemi alusel üks näidisargument, läks Oliveri, Tõnise ja Maibeli grupil küll veidi aega, kuid tulemusena valmis neil mitte kahe, vaid juba kolme eelduse kaudu ehitatud argument.

Tunni lõpus küsisin tagasisidet, et kas sama raskeid tunde võib ka tulevikus teha. Vastus oli sarnane, mille Neo annab Tank'le peale Ju Jitsu õppimist: "Hell yes!"

Jällekord olin oma õpilastest täielikus vaimustuses ning natuke solvunud enda peale, et olin nende võimetes kahelnud.