Margo palus mul jagada Teiega paar sõna sellest, miks väitlemine hea on, aga ma loodan, et Sa, Margo, annad mulle andeks, et ma seda ei tee. Ma tahan pigem rääkida sellest, mis kasu on mulle toonud neljapäevased kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia-slash-headesõpradekoosviibimise tunnid. Väitlemine üksi on küll tore, hea ja kasulik, aga see, mida meie koos tegime, on midagi palju rohkemat. Seega ei räägi ma pelgalt väitlemisest, vaid mõtlemistundidest RaM koolis.
Sa võid ju esialgu mõelda, et “Pff, misasi see väitlemine on?! Ma võin kodus kempsus (number kahe ajal) ka argumenteerida. See on ju iizi. (Leivapäts on hea, sest ta maitseb mulle.)” Tegelikkuses on aga nii, et me õpime koolis suure hunniku fakte. Näiteks, et “mitokondrid sünteesivad aju frontaalsagaras vesinik-sulfiidi (tegelikult mitte)” Aga mis sa selle teadmisega peale hakkad? Ma mäletan, et kooliajal võisin selle fakti ära küll õppida, aga reaalset väärtust ta mulle ei andnud. Väga tihti mõtlesin, et miks ma seda õpin või et kellele seda vaja on? Mul ei olnud selle teadmisega reaalselt mitte midagi peale hakata. Mis kasu mul on sellest, et ma oskan ruutfunktsiooni parabooli ekstreemumpunkte leida? Keskkooli ajal oli põhiline mõte ikka pigem, et kust lapsed tulevad (siiamaani on... päriselt ka, kust nad tulevad??). Kui keegi ei ütle mulle, miks seda vaja on, ei jäta ma seda meelde ka. Väga tihti ei öelda ka.
Mis me siis neljapäevastes kõnekunsti-slash-väitlemise-slash-kinoõhtu-slash-jauramise-slash-maffia- slash-headesõpradekoosviibimse tundides tegime? Väga tihti me mõtlesime koos olulistele asjadele. Valimisea langetamine on põhjendatud. On või? Ma ei tea. Las ma mõtlen... Oota, kumb pool ma olen? Aa.. ee.. Päris ongi!
Väitluses läbimõeldud, arutatud, väideldud teemad mitte ainult ei laienda su silmaringi, vaid nad muudavad su mõttelaadi. Loomulikult ei jõua nädalas paar tundi väitlemisega tegeledes kõike üle käia, aga sealt saadavad kuulamise ja analüüsioskused muudavad sind ka matemaatika ja bioloogia tunnis teistmoodi mõtlema. Miks on hea teada parabooli ekstreemumpunkte? Aga sellepärast, et, näiteks, nii võin ma leida kõige odavama viisi suure masinaga metallist purke toota (majanduses ja ettevõtluses kasutatakse selle funktsiooni uurimist s*taks palju). Miks ma seda tean? Üks põhjus on võib-olla see, et ma õppisin ülikoolis majandust, aga teine, ja veel olulisem, põhjus on see, et sain väitlustundidest külge pisiku “miks?”. See oli koht, mis aitas mul mitokondrite vajadusele mõelda.
Ma võin julgelt väita, et lisaks parimatele sõpradele, üüratule kogemustepagasile, seljakotitäiele teadmistele, hunnikule kaka-pissi naljadele ja piletile ülikooli (Margo kirjutas mulle ülikooli soovituskirja) aitas väitlustund mul enda jaoks paika loksutada väärtushinnangud. Margo väitlustunnid annavad sulle tõuke mõtlemise suunas. Päris mõtlemise suunas. Selle eest sulle tänud, Margo.
Ahjaa, ja kui sa seda loed, Kair, siis MAKSA VÕLG ÄRA, RSK!!! 17 EEKi!!
P.S. – kui keegi teab, kust lapsed tulevad, siis email arturelme(ät)gmail.com.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar