Meil on juba välja kujunenud traditsioon, et paar-kolm inimest on alati Margot ootamas või tulevad üsna samal ajal ja siis on veel 10B poisid, kelle tulekut on kuulda ja tunda maapinna värisemisest juba kooli teisest otsast. 27ndal mail olid need tublid inimesed mina, Alex ja Sten-Oliver, aga need valjud poikad Robin, Tõnis ja Karl.
Me tegime kõigi rõõmuks ROLLIKAAAT! Ja see oli selline vägev rollikas, et kõned olid olemas, ristküsitlus arutelu vormis ka olemas ning rollid olid ka olemas. Samas oleks võib-olla kasuks tulnud huvitavusele, kui rollid oleks olnud veidi täpsemalt defineeritud: näiteks, et mina ja Karl aka ajakirjandustiim oleksime olnud Mihkel Kärsna ja Priit Hõbemägi, ametnike ridades (varjunimedega Tõnis ja Oliver) tegelikult Harri Miilits ja Yana Toom ning ettevõtjatena, kes RaMis olid Robin ja Alex, oleks olnud reaalsuses vennad Rebased.
Teema oli: DEMOKRAATIA VS TOTALITARISM!
Kui alguses tundus see mulle nii must-valge, minu jaoks ei olnud küsimustki, et kumma mina valiks, siis peale lühikest arutelu muutus kõik hallimaks. Selgus, et võivad tegutseda ka HEAD absolutistlikud valitsejad või et ainuvõim ei tähenda tingimata, et ajakirjandusvabadus ära kaob. Edasi väitluse juurde.
Esimese kõnega õnnistas meid Robin. Tema ja Alexx seisid üllatuslikult totalitarismi poolt. Robin oli minu arvates veidi aeglane. Võib-olla oli ta väsinud, aga tavapärast Robinlikku teravust ja särtsakust ma ei näinud. Siiski, nende mõtted sisaldasid tuuma. Näiteks: totalitaarsel valitsejal võib(vad) alati olla nõunik(ud), kes aitavad valitsemist organiseerida ja abistavad teda oma otsustes. Oluline oli samuti punkt, mis tõi välja, et riik reguleerib väikeste firmade olemasolu, alles jäävad suured haid. Kas siiski pole riigile hea, kui on suurem konkurents ning rohkem firmasid, kes töökohti loovad? Räägiti, et ainuvalitsemine vähendab bürokraatiat ning et räpased äritülid saab riik ära summutada. Robinlik aulik huumor oli olemas ning näitlemine mingil määral samuti: olin kirjutanud märkmetesse, et ta jättis selline täissöönud ärimehe mulje, kes konkurendid ärimaastikul laiaks litsuks. Järgmiseks kõneks söö hästi ja maga välja, Robin!
Sobiva meeleolu ja küllaldaste pausijuppidega vürtsitatud kõne tegi Tõnis. "Mul on üks unistus... Unistus süsteemist." Nii ta alustas ja me kõik värisesime toolil, oodates, et mis süsteem see siis ikkagi on, mis Tõnisele meeldib, mis ametnikele meeldib. Ta rääkis ja rääkis, aga keegi seisis mu juhtmete peal ja ma ei saanud päris pikka aega aru, kumb ikka nende lemmik on. Siiski-siiski: nende jaoks oli ideaalsem demokraatia. See on nende arvates aus ja läbinähtav süsteem, samuti tundus neile vale, et ministeeriumid alluksid valitsejale, mis nende mõte siis oleks? Tõnis, järgmine kord räägi rohkem asjast, aga ära ära kaota oma nalja. Meile kõigile meeldis puudega president, eriti hiljem koos seletusega hüpnoosist ja salasõnast, mis hulluse vallandab. Pintsak oli samuti aasta huumor (Tõnis räägib ja viipab Oliveri poole, öeldes "Mina ja minu pintsakuga sõber arvame, et..." Loomulikult ei olnud Oliveril pintsakut.)
Ajakirjanik Karl astus ette ilmselge meelekindlusega ja mõjus nagu ninasarvik, kes sihtkohani jõudmiseks kasvõi terved külad maha võtab. Pooldasime demokraatiat, kuna see on läbinähtavam süsteem. Karli puhul on kiiduväärt tema 'outside-the-box' mõtlemine, ehk ajurünnakut tehes ei jooksnud ta kinni, vaid ideede puudumisel suundus ta lihtsalt teise külje poole, ehk majanduslik osa (mis meeldis kindlasti ettevõtjatele). Olulised teemad tema kõnes: kui valitsejal on võimalus teda kritiseerivat inimest tsenseerida, ta seda ka teeb. Esinemise poole pealt oli teda kirjeldav sõna minu arvates mõjuv. Ta ei kaotanud pead ega olnud vait. Võib-olla oleks kasuks tulnud veidi vürtsi ja näiteid.
Troonile astus valitseja Margo, kes pildi üldse teiseks muutis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar