Mis juhtub, kui väljas on nii külm, et ninaotsa ei tahaks kodust väljagi pista ja pikk neljapäevane koolipäev on TÄIESTI läbi võtnud?
Kas hammasteplagina vahelt saame mõne sõna ka välja pigistada, eriti siis, kui kohal pole seda, kes suudaks meid aidata? Midagi ära loomulikult ei jää, aga mis on teisiti?
Kõige suurem asi on vabadus, mida on rohkem. Pole kedagi, kes meelde tuletaks, et viis minutit on ettevalmistuse lõpuni. Pole struktureeritud kõnesid, aga reeglid on siiski olemas. Peab palju huumorit tegema. Peab rahulikult võtma. Peab tegema nii, nagu midagi poleks teisiti.
Meid oli viis: Sandra, Sanna, Tõnis, Oliver ja Robin. Kõige meeldejäävam oli Robini kõne, mis oli rahulik, aga pingestatud, naljakas, aga mõte oli ka sees. Loomulikult oli ta minu võistkonnas;)! Sandra kõne üle sai kõige rohkem naerda, sest ta märkis nimelt, et oma bossiga magamine on eneseteostuse vorm. Tõnis tegi LOOMULIKULT head huumorit ja Oliver oli rahulik, valitses ennast ja pani ennast kuulama. Robin oli loomulikult hea.
Näete, saime ilma Margota ka hakkama. TWO THUMBS UP!
Sanna
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar