Sanna detailsete ja värvikate kirjelduste kõrvale julgen ma vaevalt oma kõhedaid ridu seada, aga aja loo kirjapanemiseks võtan siiski julguse kokku ja proovin eelmisest klubist mõned pildikesed salvestada.
Pilt 1. Kevadine muru on pehme ja roheline, päike paistab maikuule ebatüüpilise kuumusega hoolimata hilisest pärastlõunatunnist, merelt puhub jahutav tuul. Väike seltskond paaridesse jagunenud väitlejaid istub murul ja lehitseb sama päeva Postimehe eksemplare. Esmalt vaatab iga paar läbi kõik ajalehe artiklid ning arutleb ja hindab, kas tegemist on sisuka, ühiskonnale olulist temaatikat kajastava looga või ruumitäiteks kokkukirjutatud tühisusega. Peale ühist aruteluringi valib iga paar välja enda TOP 3 artiklid sisukuse ja informatiivsuse alusel. Vahetame mõtteid ajakirjanduse rollist ühiskonnas ning toimetaja võimalustest lugejate suhtumist mõjutada, näiteks pealkirjade, lugude külgedele paigutamise ja fotomaterjali valikuga.
Pilt 2. Aeg mõnikümmend minutit hiljem. Koht paar meetrit nõlva mööda allpool. Robin seisab kivi otsas ja seletab, miks Postimehes toimuvad online-väitlused peaksid jätkuma. Vastasvõistkond on seisukohal, et väitlused võiksid toimuda, kuid ainult kahe eksperdi vahel, mitte eksperdi ja väitlusseltsi inimeste vahel. Kasutame lühendatud aegadega Ameerika parli formaati, kolmeliikmeliste võistkondadega. Robin on selle õppeaasta jooksul oma kõnede sisukuse ja esituse sujuvusega teinud olulise arenguhüppe, ootan iga kord huviga tema sõnavõtte. Vahemärkused on siiski veidi harjumatud ning neid esitatakse kogu väitluse jooksul pigem vähe. Väitlus on huvitav, kuigi näiteid ootan peaaegu alati rohkem, kui neid väitlustes tuuakse. Küllap pean veel rohkem kordama lugude olulisust.
Pilt 3. Aeg mõned minutid kuus läbi. Koht taksos teel linna. Sanna ja Alex räägivad tagaistmel järgmise päeva emakeele tunnist, kus tuleb esitada kõne vabalt valitud teemal. Alex, mõistagi, kavatseb rääkida igavikulistest teemadest - elust, universumist ja kõiksusest. Saan tema kõne teksti alles vahetult enne kesklinna jõudmist ning läbi lugeda enam ei jõua. Luban hiljem õhtul saata mõtteid ja kommentaare. Sanna kõne Ladakhi kooli rajamisest jõuan läbi lugeda. Mõnusalt tasakaalus on sisuline jutt ja emotsioonide ehitamine. Oskan ainult mõne väikese kommentaari teha kõne teksti osas. Mul on super õpilased!!!
Sellised pildid siis eelmisest väitlusklubist. Ülehomme juba uued elamused ja loodetavasti juba Sanna sule läbi.
25 mai, 2010
19 mai, 2010
APOKALÜPSIS JA AVATAR
Kolmeteistkümnendal mail ootasime me kõik Margot üleval, Mareku klassi juures, aga mida ei olnud, see oli Margo. See oli imelik, sest, noh, tema juba ei hiline. Siiski lõpuks liikus ta sujuvalt treppidest üles meie juurde ning kõik rõõmustasid, sest tund pidi toimuma õues.
Leidsime oma koha mere ääres, yin-yang kivi juures. Seal nautisid kõik hetke päikest ning siis leidis Margo, et võiksime rääkida juttu, lihtsalt niisama, ilma kõnede formaalsuseta. Teemastiku pidime leidma meist ümbritsevast. Ausalt, see meeldis mulle hullupööra, just see, et see tuli rohkem südamest kui mõistusest ja nägin nii Sten-Oliveris kui ka Alexis külge, mida varem pole märganud. Me kõik leidsime, et väärtused, millele peaksime keskenduma, on pigem inimese sees. Ning et meie ümber on nii palju ilusat, kui seda osata märgata.
Omamoodi ja südantsoojendav oli ka meie vestlus teemal "The complexity of simplicity" ehk "Lihtsuse keerulisus", mis algul toimus duodes-triodes, hiljem aga kõik koos. Kui mina ja Oliver saime oma asjad aetud paari minutiga, siis teiste otsus oli asja veidi süvendatumalt käsitleda. Ilmselgelt ajasime meie lihtsat jada, Villem, Alex ja Tõnis aga keerulisemalt. Just nii me ju üksteist täiendamegi - kokku tuleb mõnus täpselt paras jutt.
Margo tagamõte (nagu tal need ikka on) seisnes selles, et mõnikord tuleb keerulisi asju osata lihtsamalt seletada, eriti väitluse kokkuvõtetes, eriti kolmandates kõnedes, eriti nende kokkuvõtetes. Siis on abiks süsteemsus ja struktuur (see meie lemmiksõna) ning oma selgroo ühe sõnaga välja ütlemine. Ka tuleb kohtunikele kont hambusse anda, küsides näiteks: "Mis on siis väärtuslikum, kas materiaalne heaolu või vaimsed väärtused?"
Meie teema oli "Majanduskasv on olulisem kui loodushoid".
Jah-poolel võitlesime mina, Tõnis ja Oliver, ei-poole puukallistajad ja murulakkujad olid aga Alex, Villem ja Margo.
Tulle viskusin esimesena mina. Tõin sisse meie kaks liialt tugevat argumenti, milledeks olid a)raha ja b) apokalüpsis. Põhiliselt seisnes a argument selles, et läbi pideva rahavoo suurendamise saame toota uusi tehnoloogiaid ning peale selle VEEL hüvesid. B põhimõte oli see, et kuna on kindel, et maailmalõpp saabub niikuinii, siis milleks oma viimaseid päevi vireleda, pigem korraldame peo! Ka oli huvitav meie suhtumine kosmosetehnoloogia arengubuusti, nimelt oli meil olemas ka varuplaan: kui emake Maa otsad annab, läheme järgmisele planeedile ja siis järgmisele ja siis järgmisele. Ja siis järgmisele. Ma sain täitsa hakkama, struktuur oli olemas. Mis mind NAAAATUKENE põrmustas, oli ristküsitlus. Küsitleja - Margo. Edasisi kommentaare pole vist vaja.
Üles hüppas ei-poole Alex. Tema rääkis rahulikul ja autoriteetsel toonil sellest, kuidas majandusest tekkinud probleeme on rumal hakata parendama majanduse teel. Lisaks maalis ta ka kuulajaskonna ette 2 pilti: üks sellest, mis juhtub, kui majanduskasvu taga hakkame ajama ning teine rohelise eluviisi levimisel tekkivast maailmast. Mulle meeldib alati Alexi juures see, et ta ei kaota pead ja räägib rahulikul häälel, loogilist juttu, seletab asjad lahti ja jälgib aega ka. Viis pluss!
Sellele vastas Sten-Oliver aka Oliver. Ta ilmselgelt teadis, mida ta teeb. Mõnusal, talle omasel kergelt iroonilisel toonil rääkis asjast nagu asi on, ehk et majandust enam olematuks teha ei saa, pigem on arukas selle hüvesid ära kasutada ka looduskeskkonna eest hoolitsemisel. Ńäidetena jooksid läbi inimeste harimine (ka looduskeskkonna hoidmise suunas), arengumaade arenema panemine ja üldised lihtsad majanduslikud hüved. Meie teisest argumendist arendas ta asjalikuma kui mina, rääkides sellest, et naftal maa sees pole väärtust, eriti kui maailmalõpp kindel on. Ka ristküsitlus sujus positiivselt, küsitleja oli Alex. Kaks rahulikku meest küsisid üksteiselt mõistlikke ja arukaid küsimusi, kumbki vastase provokatsioonidele ei allunud. Hea ristküsitlus oli, kuna sisaldas kasulikke mõtteid mõlemale poolele ja toetas väitlust mõnusalt.
Peale Oliveri tuli Villem. Noor poiss küll, aga üllatavalt arukas. Pealegi oli tema paralleel Avatariga väga-väga hea. Olles isegi nüüdseks juba Avatari näinud, võin juba üht-teist navide kohta isegi pajatada. Villem aga oli palju mõistlikum ja isegi strukturiseeritum kui mina tolle väitlusstaaži ajaks. Ka üllatas mind positiivselt tema huvitav mõtlemine, mis mõnes mõttes vaakus fantaasia ja reaalsuse piirimail. Pole õigemat kohta ju sellise kõne jaoks kui meie kool! Ka ristküsitlust talus Villemjuška hästi, EI ALLUNUD PROVOKATSIOONIDELE!
Mõnus mees Tõnis oli järgmine. Endale iseloomulikul moel jutustas ta kõigile ERITI arusaadavalt, miks siiski peaksime majanduskasvu eelistama. Vastates Villemi näitele Avatarist, tõi ta toreda näite Star Wars'ist, kus hävitati planeete nagu sipelgaid, siiski saadi hakkama. Oh,Tõnis jääb Tõniseks ja see on nii hea, kuna just omapära ja huumor, lisaks veel veerev jutt teevad tema kõned huvitavaks. See ei tähenda, et ta oleks sisutühi, pigem on minu arvates vastupidi. Võttis ilusasti väitluse kokku ja tõestas erakordselt veenvalt, miks apokalüpsisesse peaksime siiski uskuma.
Ei-poole kolmas kõneleja ja ühtlasi kokkuvõtja oli Margo ja kui ma tema kõne ja küsitluse peale mõtlesin, tuli mulle meelde väljend passive-aggressive. Ja see oli väga hea. Tema miimika on super, ka kehakeel oli paigas. See on Margo, eksole, nii et pole millegi pärast nuriseda. Ta sobitas oma kõne hästi keskkonnaga ja rahulikult seletas kõik nii lahti kui vaja ja nii lihtsalt kui võimalik, pannes sobiva punkti kogu sellele "The complexity of simplicity" jutule. Sisulise poole pealt tõi Margo väga hästi välja meie väikese loogikavea selle koha pealt, et majanduse tagajärgi majanduskasvuga parandada pole mõtet. VÄGA positiivselt kokkuvõttev.
Kõige rohkem meeldis mulle juturing ümbruse teemadel ning hea huumor Avatari ja Star Warsi teemadel. Päike oli meile kõigile positiivset mõju avaldanud, olime kõik veidi uimased, aga naljakad.
Leidsime oma koha mere ääres, yin-yang kivi juures. Seal nautisid kõik hetke päikest ning siis leidis Margo, et võiksime rääkida juttu, lihtsalt niisama, ilma kõnede formaalsuseta. Teemastiku pidime leidma meist ümbritsevast. Ausalt, see meeldis mulle hullupööra, just see, et see tuli rohkem südamest kui mõistusest ja nägin nii Sten-Oliveris kui ka Alexis külge, mida varem pole märganud. Me kõik leidsime, et väärtused, millele peaksime keskenduma, on pigem inimese sees. Ning et meie ümber on nii palju ilusat, kui seda osata märgata.
Omamoodi ja südantsoojendav oli ka meie vestlus teemal "The complexity of simplicity" ehk "Lihtsuse keerulisus", mis algul toimus duodes-triodes, hiljem aga kõik koos. Kui mina ja Oliver saime oma asjad aetud paari minutiga, siis teiste otsus oli asja veidi süvendatumalt käsitleda. Ilmselgelt ajasime meie lihtsat jada, Villem, Alex ja Tõnis aga keerulisemalt. Just nii me ju üksteist täiendamegi - kokku tuleb mõnus täpselt paras jutt.
Margo tagamõte (nagu tal need ikka on) seisnes selles, et mõnikord tuleb keerulisi asju osata lihtsamalt seletada, eriti väitluse kokkuvõtetes, eriti kolmandates kõnedes, eriti nende kokkuvõtetes. Siis on abiks süsteemsus ja struktuur (see meie lemmiksõna) ning oma selgroo ühe sõnaga välja ütlemine. Ka tuleb kohtunikele kont hambusse anda, küsides näiteks: "Mis on siis väärtuslikum, kas materiaalne heaolu või vaimsed väärtused?"
Meie teema oli "Majanduskasv on olulisem kui loodushoid".
Jah-poolel võitlesime mina, Tõnis ja Oliver, ei-poole puukallistajad ja murulakkujad olid aga Alex, Villem ja Margo.
Tulle viskusin esimesena mina. Tõin sisse meie kaks liialt tugevat argumenti, milledeks olid a)raha ja b) apokalüpsis. Põhiliselt seisnes a argument selles, et läbi pideva rahavoo suurendamise saame toota uusi tehnoloogiaid ning peale selle VEEL hüvesid. B põhimõte oli see, et kuna on kindel, et maailmalõpp saabub niikuinii, siis milleks oma viimaseid päevi vireleda, pigem korraldame peo! Ka oli huvitav meie suhtumine kosmosetehnoloogia arengubuusti, nimelt oli meil olemas ka varuplaan: kui emake Maa otsad annab, läheme järgmisele planeedile ja siis järgmisele ja siis järgmisele. Ja siis järgmisele. Ma sain täitsa hakkama, struktuur oli olemas. Mis mind NAAAATUKENE põrmustas, oli ristküsitlus. Küsitleja - Margo. Edasisi kommentaare pole vist vaja.
Üles hüppas ei-poole Alex. Tema rääkis rahulikul ja autoriteetsel toonil sellest, kuidas majandusest tekkinud probleeme on rumal hakata parendama majanduse teel. Lisaks maalis ta ka kuulajaskonna ette 2 pilti: üks sellest, mis juhtub, kui majanduskasvu taga hakkame ajama ning teine rohelise eluviisi levimisel tekkivast maailmast. Mulle meeldib alati Alexi juures see, et ta ei kaota pead ja räägib rahulikul häälel, loogilist juttu, seletab asjad lahti ja jälgib aega ka. Viis pluss!
Sellele vastas Sten-Oliver aka Oliver. Ta ilmselgelt teadis, mida ta teeb. Mõnusal, talle omasel kergelt iroonilisel toonil rääkis asjast nagu asi on, ehk et majandust enam olematuks teha ei saa, pigem on arukas selle hüvesid ära kasutada ka looduskeskkonna eest hoolitsemisel. Ńäidetena jooksid läbi inimeste harimine (ka looduskeskkonna hoidmise suunas), arengumaade arenema panemine ja üldised lihtsad majanduslikud hüved. Meie teisest argumendist arendas ta asjalikuma kui mina, rääkides sellest, et naftal maa sees pole väärtust, eriti kui maailmalõpp kindel on. Ka ristküsitlus sujus positiivselt, küsitleja oli Alex. Kaks rahulikku meest küsisid üksteiselt mõistlikke ja arukaid küsimusi, kumbki vastase provokatsioonidele ei allunud. Hea ristküsitlus oli, kuna sisaldas kasulikke mõtteid mõlemale poolele ja toetas väitlust mõnusalt.
Peale Oliveri tuli Villem. Noor poiss küll, aga üllatavalt arukas. Pealegi oli tema paralleel Avatariga väga-väga hea. Olles isegi nüüdseks juba Avatari näinud, võin juba üht-teist navide kohta isegi pajatada. Villem aga oli palju mõistlikum ja isegi strukturiseeritum kui mina tolle väitlusstaaži ajaks. Ka üllatas mind positiivselt tema huvitav mõtlemine, mis mõnes mõttes vaakus fantaasia ja reaalsuse piirimail. Pole õigemat kohta ju sellise kõne jaoks kui meie kool! Ka ristküsitlust talus Villemjuška hästi, EI ALLUNUD PROVOKATSIOONIDELE!
Mõnus mees Tõnis oli järgmine. Endale iseloomulikul moel jutustas ta kõigile ERITI arusaadavalt, miks siiski peaksime majanduskasvu eelistama. Vastates Villemi näitele Avatarist, tõi ta toreda näite Star Wars'ist, kus hävitati planeete nagu sipelgaid, siiski saadi hakkama. Oh,Tõnis jääb Tõniseks ja see on nii hea, kuna just omapära ja huumor, lisaks veel veerev jutt teevad tema kõned huvitavaks. See ei tähenda, et ta oleks sisutühi, pigem on minu arvates vastupidi. Võttis ilusasti väitluse kokku ja tõestas erakordselt veenvalt, miks apokalüpsisesse peaksime siiski uskuma.
Ei-poole kolmas kõneleja ja ühtlasi kokkuvõtja oli Margo ja kui ma tema kõne ja küsitluse peale mõtlesin, tuli mulle meelde väljend passive-aggressive. Ja see oli väga hea. Tema miimika on super, ka kehakeel oli paigas. See on Margo, eksole, nii et pole millegi pärast nuriseda. Ta sobitas oma kõne hästi keskkonnaga ja rahulikult seletas kõik nii lahti kui vaja ja nii lihtsalt kui võimalik, pannes sobiva punkti kogu sellele "The complexity of simplicity" jutule. Sisulise poole pealt tõi Margo väga hästi välja meie väikese loogikavea selle koha pealt, et majanduse tagajärgi majanduskasvuga parandada pole mõtet. VÄGA positiivselt kokkuvõttev.
Kõige rohkem meeldis mulle juturing ümbruse teemadel ning hea huumor Avatari ja Star Warsi teemadel. Päike oli meile kõigile positiivset mõju avaldanud, olime kõik veidi uimased, aga naljakad.
Sanna (lamab murul): Oh, see kuumus teeb mind nii uimaseks...Tõnis: Oi, vabandust, ma lähen siis kaugemale.
PS: Kui keegi soovib, siis oleks väga teretulnud, kui keegi võtaks kaasa fotomasina, sest meist pole piisavalt pilte, eksole? :D
Lisaks, andke oma personaalse arengu punktid näiteks Margo meilile (margo.loor@gmail.com). S´kaala on ühest 30ni.
Sanna.
13 märts, 2010
Väitluse analüüs - laste füüsiline karistamine tuleks ära keelata
Väitlus tervikuna oli sisukas ja kannatab näiteks auga välja võrdluse ka täna postimees.ee vahendusel toimunud samateemalise väitlusega ministeeriumi ametnike ja väitlusseltsi raskekaallaste vahel.
Väitluse alguses tekkis definitsiooniprobleem, kuid väitluse sisu mõttes oli see vähetähtis. Üldreegel on see, et kehtib jah-poole toodud definitsioon, kuni ei-pool pole seda põhjendatult ümber lükanud. Kui jah-pool teise kõne alguses soovib definitsiooni täpsustada (NB! tegemist oli just definitsiooni täpsustamisega, mitte muutmisega, nagu ei-pool oma etteheites väitis), on neil selleks õigus, kui ei-pool näita, miks see on ebaaus.
Esimene argumendiliin sai jaatava poole poolt nimeks "Tuulegeneraator" ning rääkis sellest, et on olemas alternatiivseid, füüsilisest karistamisest efektiivsemaid kasvatusviise (näitena toodi hääletooni muutmine). Eitav pool vastas, et ainult präänikuga kasvatamine ei toimi, piitsa on ka vaja mõnikord piiride seadmiseks. Näidetena tõi jah-pool sisse loomade kasvatusviisid (sama näide kordus täna postimees.ee väitluses), jah-poolelt proovis Sanna kasutada Hannuse jutustatud lugu näitena selle kohta, et füüsiline karistamine ei toiminud, toimis rääkimine. Selle näite lükkas Oliver küll ümber, öeldes, et keegi ei proovinud Hannusega rääkida ja probleem ei saanudki lahendust. Samas jäi natuke segaseks Oliveri mõte selle kohta, et lapsele on karjumine (st hääletooni muutmine) sama alandav kui löömine. Kas see tähendab, et ei-pool siiski peab füüsilist karistust alandavaks?
Kolmas argument SIQ sulas väitluse jooksul esimesega sisuliselt kokku, kuigi välja tõi selle oma kõnes vist alles Sanna. Iseenesest oli SIQ argumendis ka piisavalt oma sisu, et jääda eraldiseisvaks. Kokkusulamine tulenes argumendi kitsenemisest väitluse jooksul. Argumendi esialgne mõte oli, et füüs. kar. tekitab stress ning stress pärsib õppimist ja viib madalama IQ-ni. Ei-poole põhiline vastus oli, et palju muid faktoreid (sh. karjumine) tekitvada ka stressi. Ja-pool ei suutnud oma argumenti sisukalt enam kaitsta. Samas - asjaolu, et mingid teised käitumised ka stressi tekitavad, ei põhjenda füüsilise karistuse vajalikkus. Pigem tuleks kõiki teisi stressi allikaid ka vähendada, misläbi suureneks õppimisvõime ja IQ paljudel noortel. NB! See on väga tüüpiline eksimus. Näiteks uimastite legaliseerimist puudutavas väitluses ütleb keegi - aga alkohol on ju ka meelemürk ja alkohol on lubatud. See, et alkohol on lubatud ei põhjenda, et uimastid peaksid olema lubatud. Pigem tuleks rahvatervise huvides kõik meelemürgid ära keelata.
Teine argumendiliin, mis kandis nime "Udu" oli filosoofiliselt sisukas ja huvitav, kuid kannatas faktipuuduse all. Jah-pool väitis, et füüs. kar. keelamine kaotaks halli ala koduvägivalla määratlemisel ja looks selguse - igasugune negatiivsete närviimpulsside tekitamine kompimismeele kaudu on keelatud. Ei-poole seisukoht oli, et ei ole mõistlik lauspeksmist ja tutistamist ühe ja sama kategooria alla kokku paigutada ning see pigem suurendab halli ala. Lisaks toodi välja, et seaduse täitmist oleks keeruline kontrollida. NB! Vaadake palun postimees.ee väitlust, kus on toodud ära nii ÜRO definitsioon füüsilisele karistamisele kui ka ministeeriumi seisukoht seaduse täitmise kontrollimise osas.
Ei-poole esimene argumendiliin rääkis sellest, et vaja on muuta vanemate suhtumist baastasemel, jõuda probleemi tuumani. Ainult füüs. kar. ärakeelamisega ei saavutata positiivset tulemust. Jah-pool võttis sõnasabast ning vastas, et järelikult ei-pool nõustub mitte-vägivaldsete kasvatusmeetodite olulisusega ning füüs. kar. tuleks seega ära keelata. Ei-pool käitus väga õigesti ning rõhutas kõikides kõnedes, et põhiline on siiski minna probleemi juurteni ning ainult füüs. kar. ärakeelamine üksinda ei anna soovitud tulemust.
Ei-poole teine argumendiliin, mis rääkis riigi rollist laste kasvatamisel, oli sisuliselt põnev, aga formaalselt jäi kahjuks vähe väljaarendatuks. Mitmes kõnes jäi antud teemale ainult mõnikümmend sekundit kõne lõpust. Ei-pool väitis, et riik peab jätma vanematele vabad käed laste kasvatamisel, kuni see ei riku laste inimõiguseid. Ühtlasi tagab see mitmekesiste kasvatusviiside leviku ühiskonnas. Jah-poole vastus tuli kõneaja piires alles Sanna kõnest, kes rõhutas, et riigi põhiline roll oleks vanemaid harida läbi koolituste. Mõttena on see hea, kuid ei lükka ümber ei-poole ideed. NB! See on ümberlükkamisel oluline - argument ja ümberlüke peavad olema vastastikku välistavad. Antud juhul oleks ei-poolel lihtne öelda: "Nõustume - riigi poolne vanemate koolitus on tähtis, kuid see on võimalik ka hetkel, kui karistamine on lubatud. Need kaks asja ei väliste teineteist."
Individuaalsetest kõnedest meeldis mulle seekord enim Sanna kõne, kus olid ühendatud asjalik sisu, selgelt jälgitav struktuur ja meeldiv esitlus. Kui millegi üle viriseda, siis oli kõnes ebasannalikult vähe näiteid.
Väitluse alguses tekkis definitsiooniprobleem, kuid väitluse sisu mõttes oli see vähetähtis. Üldreegel on see, et kehtib jah-poole toodud definitsioon, kuni ei-pool pole seda põhjendatult ümber lükanud. Kui jah-pool teise kõne alguses soovib definitsiooni täpsustada (NB! tegemist oli just definitsiooni täpsustamisega, mitte muutmisega, nagu ei-pool oma etteheites väitis), on neil selleks õigus, kui ei-pool näita, miks see on ebaaus.
Esimene argumendiliin sai jaatava poole poolt nimeks "Tuulegeneraator" ning rääkis sellest, et on olemas alternatiivseid, füüsilisest karistamisest efektiivsemaid kasvatusviise (näitena toodi hääletooni muutmine). Eitav pool vastas, et ainult präänikuga kasvatamine ei toimi, piitsa on ka vaja mõnikord piiride seadmiseks. Näidetena tõi jah-pool sisse loomade kasvatusviisid (sama näide kordus täna postimees.ee väitluses), jah-poolelt proovis Sanna kasutada Hannuse jutustatud lugu näitena selle kohta, et füüsiline karistamine ei toiminud, toimis rääkimine. Selle näite lükkas Oliver küll ümber, öeldes, et keegi ei proovinud Hannusega rääkida ja probleem ei saanudki lahendust. Samas jäi natuke segaseks Oliveri mõte selle kohta, et lapsele on karjumine (st hääletooni muutmine) sama alandav kui löömine. Kas see tähendab, et ei-pool siiski peab füüsilist karistust alandavaks?
Kolmas argument SIQ sulas väitluse jooksul esimesega sisuliselt kokku, kuigi välja tõi selle oma kõnes vist alles Sanna. Iseenesest oli SIQ argumendis ka piisavalt oma sisu, et jääda eraldiseisvaks. Kokkusulamine tulenes argumendi kitsenemisest väitluse jooksul. Argumendi esialgne mõte oli, et füüs. kar. tekitab stress ning stress pärsib õppimist ja viib madalama IQ-ni. Ei-poole põhiline vastus oli, et palju muid faktoreid (sh. karjumine) tekitvada ka stressi. Ja-pool ei suutnud oma argumenti sisukalt enam kaitsta. Samas - asjaolu, et mingid teised käitumised ka stressi tekitavad, ei põhjenda füüsilise karistuse vajalikkus. Pigem tuleks kõiki teisi stressi allikaid ka vähendada, misläbi suureneks õppimisvõime ja IQ paljudel noortel. NB! See on väga tüüpiline eksimus. Näiteks uimastite legaliseerimist puudutavas väitluses ütleb keegi - aga alkohol on ju ka meelemürk ja alkohol on lubatud. See, et alkohol on lubatud ei põhjenda, et uimastid peaksid olema lubatud. Pigem tuleks rahvatervise huvides kõik meelemürgid ära keelata.
Teine argumendiliin, mis kandis nime "Udu" oli filosoofiliselt sisukas ja huvitav, kuid kannatas faktipuuduse all. Jah-pool väitis, et füüs. kar. keelamine kaotaks halli ala koduvägivalla määratlemisel ja looks selguse - igasugune negatiivsete närviimpulsside tekitamine kompimismeele kaudu on keelatud. Ei-poole seisukoht oli, et ei ole mõistlik lauspeksmist ja tutistamist ühe ja sama kategooria alla kokku paigutada ning see pigem suurendab halli ala. Lisaks toodi välja, et seaduse täitmist oleks keeruline kontrollida. NB! Vaadake palun postimees.ee väitlust, kus on toodud ära nii ÜRO definitsioon füüsilisele karistamisele kui ka ministeeriumi seisukoht seaduse täitmise kontrollimise osas.
Ei-poole esimene argumendiliin rääkis sellest, et vaja on muuta vanemate suhtumist baastasemel, jõuda probleemi tuumani. Ainult füüs. kar. ärakeelamisega ei saavutata positiivset tulemust. Jah-pool võttis sõnasabast ning vastas, et järelikult ei-pool nõustub mitte-vägivaldsete kasvatusmeetodite olulisusega ning füüs. kar. tuleks seega ära keelata. Ei-pool käitus väga õigesti ning rõhutas kõikides kõnedes, et põhiline on siiski minna probleemi juurteni ning ainult füüs. kar. ärakeelamine üksinda ei anna soovitud tulemust.
Ei-poole teine argumendiliin, mis rääkis riigi rollist laste kasvatamisel, oli sisuliselt põnev, aga formaalselt jäi kahjuks vähe väljaarendatuks. Mitmes kõnes jäi antud teemale ainult mõnikümmend sekundit kõne lõpust. Ei-pool väitis, et riik peab jätma vanematele vabad käed laste kasvatamisel, kuni see ei riku laste inimõiguseid. Ühtlasi tagab see mitmekesiste kasvatusviiside leviku ühiskonnas. Jah-poole vastus tuli kõneaja piires alles Sanna kõnest, kes rõhutas, et riigi põhiline roll oleks vanemaid harida läbi koolituste. Mõttena on see hea, kuid ei lükka ümber ei-poole ideed. NB! See on ümberlükkamisel oluline - argument ja ümberlüke peavad olema vastastikku välistavad. Antud juhul oleks ei-poolel lihtne öelda: "Nõustume - riigi poolne vanemate koolitus on tähtis, kuid see on võimalik ka hetkel, kui karistamine on lubatud. Need kaks asja ei väliste teineteist."
Individuaalsetest kõnedest meeldis mulle seekord enim Sanna kõne, kus olid ühendatud asjalik sisu, selgelt jälgitav struktuur ja meeldiv esitlus. Kui millegi üle viriseda, siis oli kõnes ebasannalikult vähe näiteid.
Tellimine:
Postitused (Atom)
