Alustame aga algusest. Enne, kui algas enam konstruktiivne ning kontsentreeritum keskendumine ühele teemale, oli oluline verbaalialihased soojaks saada, mistõttu lohistas II Kartau klassi kohale kollaka Juunior Aliase, millest 8 noort said enda kätte pataka seletatavaid kaarte. Minut aega, tahvlile joonistasin orienteerumist hoopistükkis raskendava "kaardi", mis muutus nagu Michael Jacksoni nahavärv üle aja. See sätestas just kõige ebamugavatel hetkedel kõige ebamugavamaid tegevusi - sõnade seletamise ainult keha abil, mitte kasutades sõna "on" või pannes kokku kaks duot.
![]() |
Säärane nägi välja kaart võiduni. |
Tutvustasin BP formaati, mis mõjus, iseenda silmi usaldades, küll üsna hirmuäratavalt - pikemad kõneajad, mõtlemisaeg puudub, uued ja hirmutavad ülesanded kõnelejatele, laiendus, POI-d, kõnelejaid on kaheksa - kananahk! Tegelikkuses kukkus küll kõik palju paremini välja, kui te, väitlejad, nähtavasti ise ootasite.
Et liigne sõnarikkus tl;dr reaktsiooni ei tekitaks, seletan olulisima punkti hetkel suure põhjalikkusega läbi.
Sõnaõigus siis, kui see ei haava teisi õigusi
Mul oli hea meel, et see selle väitluse üks olulisimaid mõtteid kohe OG1 kõnes (Mati!) välja tuli. Üldiselt ongi säärane põhimõte ka tänapäeva maailmas rakendatud, kuigi mitte alati. Siinkohal olekski õppimiskoht järgmiseks korraks - väitluse kvaliteedile oleks kasulik olnud, kui OG, esimene valitsus, oleks toonud hea ja jälgitava süsteemi sellest, mida esiteks tähendab see konseptsioon "sõnavabadus" ning, veel olulisem, millest selle all mõtet rääkida ei ole. See oleks ära hoidnud palju spekulatsioone erinevatel teemadel - näiteks tuli mitu korda üles vihakõne temaatika. Vihakõne viitaks justkui mehele kartulikasti peal Tammsaare pargis, kes, nagu usufanaatik, karjub seal oma vihaseid sõnumeid. Väike uuring internetiavarustes paljastab, et vihakõne on väga varieeruva definitsiooniga, mõne allika väitel tähendab see igas meediumis eksisteerivat mingit gruppi inimesi (või mingit kindlat inimest) mingite tunnuste alusel solvamist, mõnitamist, valeinfo levitamist vms... Point is - kindel definitsioon on väga keeruline. Ehk siis esiteks - OG peaks looma kergemini jälgitava süsteemi, ideaalis isegi looma enda kindla definitsiooni vihakõnest, hoolimata sellest, et kas see läheb kokku ka näiteks India või Rootsi õigussüsteemide definitsiooniga sellest. Olin rõõmus, et sisse toodi paremäärmuslik Ku Klux Klan, kelle viha erinevate vähemusgruppide vastu (mitte ainult mustad, vaid nende teise laine ajal ka juudid, geid jne) on kindlasti antud küsimuses relevantne, aga ainult siis, kui seda kontekstist välja ei rebita. See tähendab seda, et mustanahaliste tapmine on juba teine teema, kusjuures antud küsimuse juures oleks oluline küsida edasi, et kas vägivaldne käitumine antud grupi poolt oli põhjustatud tegudele ärgitavast vihakõnest või olid mängud muud tegurid (näiteks see, et lõunaosariikides moodustasid suure osa klanni liikmetest kolmanda KKK laine ajal politsei-või KOV-de liikmed, mis võimaldasid neil kriminaalseid tegusid korda saata). Veel sobivaid näiteid antud teema juurde otsides leiame näiteks kurikuulsa Pussy Rioti liikmete ebanormaalne karistamine (lisainfo SIIIN) või mitmeid sarnaseid juhtumeid.
|
Härrad enne peaministriks ning asepeaministriks hakkamist |
![]() |
Briti parlament rõõmsas meeleolus |
Kokkuvõte on lihtne ja loogiline:
- Esimene lauapool - arenda teema defineerimis-ja kitsendamisoskust;
- Näited on väga olulised - toovad räägitavasse selgust ning konteksti;
- Vahemärkused on väga toredad, kas ei? Tehkem neid enam! :)