Mul vedas. Sain viimases väitlusklubis niisama chillida. Ühes ruumis võttis kohtunikutöö enda peale Ramon, keda varjutas Jenna. Teises, algajate ruumis, tegid kohtunikutööd Henrik ja Arne. Mis tähendab, et ma sain lihtsalt niisama kuulata ja teemaga kaasa mõelda. Meie väitlusklubis juhtub seda haruharva. Algajate ruumi ei tahtnud segama minna, sest seal tegi mu poja oma elu esimest väitluskõnet. Seega kuulasin meie kogenud väitlejaid BP formaadis teemal: "VU, et inimkond on jõudnud evolutsioonilisse dead-endi."
Ramon oli kohtunik ja andis kohtuniku tagasiside kohe pärast väitlust. Ma saan niisama siin mõtiskleda teema üle.
Kuigi te ise polnud definitsiooniga pärast väitlust rahul, siis mulle väga meeldis. Evolutsiooniline tupik on sõna-sõnalt see, mis Sander ütles: "kui liigist ei teki enam uut liiki". Sander pani oma kõne alguses kohe õigesti paika ka liigi piiri - uus liik on tekkinud siis, kui homo sapiens sapiens ei saa enam selle uue olendiga järglasi saada. Mulle meenus seda kuulates üks kunagine vestlus Toomas Trapidoga, kus me mõtlesime, et kas inimliikide lahknemine võib tekkida elustiili tõttu. Umbes nii, et ökoinimesed arenevad ühes suunas ja tehnoinimesed teises suunas ja ühel hetkel on nad intellektuaalselt nii erinevad, et kuigi füüsiliselt nad võiksid järglasi saada, siis sotsiaalselt selliseid olukordi enam ei teki, kuna nad elavad täiesti erinevat elu ega mõista teineteise valikuid üldse.
Muide, evolutsioon ei lähe positiivses või negatiivses suunas. Need on inimlikud hinnangud, lähtudes ajas muutuvatest, kokkuleppelistest väärtustest. Evolutsioon on evolutsioon. See eelistab ümbritsevates tingimustes ellujäämiseks paremini kohastunud isendeid, andes neile rohkem järglasi ja nii levitades nende genoomi. Mia ütles oma kõnes, et pole ühtegi põhjust, miks DNA mutatsioonid peaks järsku peatuma ja ma olen täiesti nõus. Seega, kui DNA jätkab juhuslikke mutatsioone, nagu see siiani 3,8 miljardit aastat on jätkanud, ning ümbritsevad tingimused jätkuvalt muutuvad (olgu siis tuumasõdade, kliimamuutuste või kosmoselendude ajel), toimib ka evolutsioon edasi. Võiks isegi spekuleerida, et kui keskkond muutub palju ja järsult (näiteks tuumatalv vms), siis hakkab evolutsioon kiiremini tööle.
Sama asi on nende muutuvate tingimustega. Kui me sõidame igale poole bussidega, siis see ei peata evolutsiooni. See lihtsalt tähendab, et tulevikus saavad rohkem järglasi väiksema lihasmassiga, lühemate jalgadega inimesed, sest nad on paremini kohastunud maailmaga, kus ei pea ise kõndima. Selline suund ei pruugi meile meeldida, aga evolutsioon hoolib täpselt null protsenti sellest, mis me tema suunast arvame. Muide, lihtsalt ajaraami paika panemiseks - me sünnime täna täpselt samasuguse ajuga, nagu inimesed 60 000 aastat tagasi. Ehk et evolutsioon ei ole just vilgas protsess. Kõik need väikesed leiutised, mis me oleme viimase 60 000 aastaga teinud, no ma ei tea, näiteks nagu tsivilisatsioon, pole avaldanud absoluutselt mingit mõju meie ajule. Teine viis seda öelda on, et kui võtta vastsündinu kiviajast ja panna ta kaasaegsesse perre üles kasvama, siis ta ei oleks karvane ja mörisev töll, vaid võiks olla üks meist ilma, et me sellest kuidagi aru saaks.
Väitluses oli päris palju juttu ka tuumarelvadest ja sellest, et inimliik suretab ise ennast välja. Ühest küljest pole selleks muidugi tuumarelvi vaja. Kui üks põlvkond inimesi, mis iganes põhjusel, otsustab, et nad enam lapsi ei taha, siis 120 aastat hiljem on meie liik välja surnud. Kuid kogu tuumarelvade jutu lükkas väga elegantselt ümber Mia. Mul oli väga kahju, et keegi sellest edasi ei rääkinud, sest see oli võibolla parim ümberlüke selles väitluses. Meenutuseks - Mia ütles, et kui dinosaurused ei surnud välja, vaid arenesid edasi lindudeks ja krokodillideks, siis ei suudaks üks tuumasõda ka inimliiki hävitada, arvestades meie arvukust.
Chixculubi meteoriit, mis tabas maad 66 miljonit aastat tagasi, oli 10 km läbimõõduga. Tabamusel tekkinud plahvatuse jõud oli 100 teratonni TNT ekvivalent. Võrdluseks, teadaolevalt on Maa riikide arsenalis praegu kokku 6400 megatonni TNT ekvivalendiga tuuma- ja vesinikulõhkepeasid. Seda on 15 625 korda (!) vähem kui meteoriidil, mis hävitas paljud, kuid mitte kõik Maal elanud dinosaurused. Ma arvan, et kuigi me liigina suudame väga paljudele inimestele ja teistele olenditele halvima stsenaariumi korral palju, palju kannatusi tekitada (mida keegi meist kindlasti kunagi näha ega kogeda ei tahaks), siis me ei ole isegi lähedal sellele, et suuta tuumarelvadega oma liiki hävitada. Tubli, Mia!
Üks põnev mõte, mis korraks kusagilt väitlusest läbi käis, oli küsimus, et kui inimene sulandub kokku oma loodud tehnoloogiaga (sisuliselt küborgid), siis kas seda saab pidada evolutsiooniks. Ma ei tea, aga areng sinna suunas on juba tükk aega toimunud. Enamasti paneme me inimese sisse tehnoloogiat ravieesmärkidel (südamestimulaatorid, titaanist liigesed, nägemis-, kuulmisnärvi ja aju implantaadid, proteesid), aga on ka neid, kes katsetavad neid tehnoloogiaid enda peal ülivõimete saavutamiseks. Päris uue liigi väljakujunemist oleks raske ette kujutada (jälle, see järglaste saamine ilmselt ikka toimiks), aga see ei tähenda, et me ei võiks küberneetiliste hübriidorganismide ehk küborgide teket evolutsiooniks pidada.
Lõpetuseks, ma andsin GPT 4-le prompti, kus ma loetlesin, mis on olnud perekonna homo arengusuunad viimase 500 000 a jooksul (osadest oli ka väitluses juttu):
- pikem kasv
- suurem aju ning seetõttu proportsionaalselt suurem pea
- taanduv karvkate kehal
- suuremad silmad
- väiksem suu, hambad ja lõualuud, nõrgemad lõualihased
- väiksem, saledam ja vähem lihaseline keha
- liikuvamad sõrmed (eriti pöial)
- vähenevad erisused sugude vahel
Seejärel palusin tal projitseerida need trendid 500 000 aastat tulevikku ja teha pilt sellest tuleviku inimesest. Proovisin, mis ma proovisin, iga kord sain veateate. Võite ise ka proovida. Aga mulle tundub, et allolev netist leitud pilt enam-vähem vastab nendele kriteeriumitele:
